KÄPAD TÖÖL | Kas teadsid, et Statistikaametis töötavad koerad, kassid, jänesed, hamstrid ja isegi rotid?
Statistikaametis töötab kokku umbkaudu 320 töötajat. Kui paljud neist on koeraomanikud, ei ole täpselt teada, kuid tundub, et enamik töötajatest on suured loomasõbrad. Koerad kontoris ei ole Statistikaametis sügavale juurdunud traditsioon, see on alles lapsekingades komme, mis sai alguse vaid mõned aastad tagasi, kui šetlandi lambakoer Bella oma käpa üle ukseläve tõstis.
Koerad annavad vahel üsna üksluisesse kontoriellu palju lisaväärtust. Kui Statistikaamet mõned aastad tagasi Tatari tänavale kolis, võeti vastu otsus, et lemmikloomad on osa peresõbralikust kontorist ja nii võivad nüüd nemadki tööl kaasas käia. Kui Endla tänava majas oli töötajatel väga palju lopsakaid toataimi, mida uude majja üle tuua ei saanud, siis nüüd on see rohelus asendunud hoopis rõõmsate neljakäpaliste kolleegidega, kes hoiavad töötajate tuju rõõmsana.
7-aastane Bella tuli kontorisse umbes neli aastat tagasi. Tema on osa arendustiimist ja töötab andmetöötluse arendusosakonna juhtivanalüütiku Kaja Sõstra käe all. Ega ta kaua seda tähelepanu ainuisikuliselt nautida ei saanud, sest õige pea olid majas ka teiste koerte lõhnad. Nüüd on Bellal palju seltsilisi. Keegi päris täpselt ei tea, mitu koera kontoris käinud on, kuid kahe käe sõrmedel neid üle lugeda ei saanud. „On täiesti võimalik, et pea iga päev on mõnes meie kontoris koer tööl,” usub kommunikatsioonispetsialist Tiina Nõmm ja meenutab, et kontoris on käinud ka kasse. Tartus käis isegi üks hamster, kellest on Instagramis olemas ka eeskujulik fototõend. Viljandi kontorisse on samuti sattunud teisigi lemmikloomi: jäneseid ja üks rott, kes rotiaasta alguse puhul kaasa võeti.
Statistikaamet asub kuuel erineval korrusel, kõik osakonnad on turvaustega suletud ja koerad seal omapäi ringi ei liigu. Nad on jagunenud erinevate osakondade vahel ja püsivad terve päeva vältel omaniku lähedal. Muidugi on vahel juhtunud ka apsakaid. Bella omanik meenutas, et ükskord lipsas tema võrukael kolleegi jalge vahelt läbi, uksest välja ja sattus niiviisi teise tiiba, kuhu Kajal endal ligipääsu polnud. Katsu sa sellest suurest majast siis üht seiklushimulist koera üles leida. Lõpuks vaatasid nad omavahel tõtt: üks ühel pool ja teine teisel pool ust. Kumbki teineteise juurde ei pääsenud.
Koerad võivad koos omanikuga maja peal vabalt liikuda ja peavad seda ka üsna palju tegema, kuid on üks koht, kuhu nad minna ei tohi. See on arhiiv. See on ka mõistlik, sest võib-olla läheks mõnel koeral kõiki neid lõputuid pabervirnasid vaadates silm särama ja mõte tööle, sest nii hea oleks ju need kõik ribadeks kiskuda!
Korruste vahel liikumiseks on kaks varianti: kas minna liftiga või trepist. Kui West Highlandi terjer Lucky tööl käima hakkas, ei meeldinud talle kumbki variant. Trepid tekitasid temas segadust ja klaasseinaga lift oli sootuks kahtlane asi. Lucky elab eramajas ja teisel korrusel käimine ei ole kodus lubatud, mistõttu ei saanud ta esimestel kordadel üldse sotti, kuidas nende treppidega käituda tuleb. Juhe jooksis kokku ja kõik neli käppa läksid sõlme. Nüüd, aasta hiljem, on Lucky treppidega juba enam-vähem sina peale saanud, kuid liftid talle ikka ei meeldi. Ka kuldne retriiver Sofi ei armasta lifte. Ise juba 5-aastane daam, kuid iga kord, kui omanik käsib lifti minna, viskab Sofi end põngerja kombel pikali ja keeldub edasi minemast. „Mina ei taha ja kõik!” ütleb Sofi oma malbele omanikule, Statistikaameti personali- ja tugiteenuste osakonna asjaajamise juhtivspetsialistile Kersti Mustsaarele, kel on siis tükk tegemist, et Sofit ümber veenda.
Koerad annavad kontorielule palju juurde ja Delfi lemmikloomaportaalil oli rõõm kohtuda Statistikaameti nelja kontorikoeraga. Meid tervitasid 7-aastane Bella, 5-aastane Sofi, 3-aastane Lily ja aastane Lucky, kes hoidsid Statistikaameti neljakäpaliste lippu kõrgel. Nad olid pealinnalemmikutele kohaselt hästi koolitatud ja pidasid end viisakalt üleval. Küsimuse peale, kas koerad on ka koolis käinud, vastasid omanikud kui ühest suust, et „muidugi, kutsikakool on ju elementaarne” ning see kadalipp on kõigil läbi tehtud. Segavereline Lily käib veel praegugi regulaarselt koolis. Tema omanik, Statistikaameti küsitlusvõrgu osakonna juhataja Epp Karus tunneb, et kodus võib see viitsimine kergelt kaduda, kuid iganädalased koolitunnid hoiavad head rutiini ja annavad võimaluse ka teiste koerte ning nende omanikega suhelda. Kui kodu lähedal on see võimalus olemas, siis miks mitte, usub ta.
Ühtegi kindlat kontorikoera pole Statistikaametis nende aastate jooksul veel välja kujunenud. Koerad käivad tööl peamiselt siis, kui omanikul tekib selleks vajadus. Näiteks kui õhtul on mõni üritus ja pärast tööd ei ole võimalik koeraga tegelema minna või satub keset päeva olema koeral arsti- või juuksuriaeg, siis on mõistlik koer juba hommikul tööle kaasa võtta. Kohtumisi või koosolekuid täis päevadel aga jäetakse koerad pigem koju.
Koerad annavad kontorielule palju juurde, usuvad koeraomanikud ja needki, kel endal koera ei ole. „Minu meelest on koera parim ametinimetus kontoris chief happiness officer (õnnelikkuse direktor – toim). See ongi tema põhitöö,” tõdeb Statistikaameti kommunikatsioonispetsialist Tiina Nõmm. Koerad hoolitsevad selle eest, et töötajatel oleks nägu naerul ja stressitase madalal. Kui koer koridoris kõnnib, tulevad inimesed tubadest välja koera tervitama. „Tuttavate kolleegide hääl tõuseb oktavi võrra,” naerab Nõmm. Kas keegi reageeriks nii, kui koera asemel mööduks mõni inimene? Ilmselt mitte.
Ka Lucky omanik, Statistikaameti leviosakonna juhataja Triin Küttim tõdeb, et koer aitas uue töökohaga kohanemisele märkimisväärselt kaasa. „Olen ise majas veel üsna uus inimene ja paljud mind ei tea. Märkasin, et julgus minuga suhelda oli palju suurem, kui mul oli koer kaasas,” meenutab Küttim neid vestlusi, mis tänu koerale kohe palju soojemaks ja pikemaks muutusid.
„Ükski inimene ei saa nii palju positiivset tagasisidet, kui üks koer saab,” usub ta ja lisab, et alati on väga tore vaadata sära kolleegide silmis, kui koer koridori peal vastu tuleb. „Eestlases on kogu see hellus ja hoolivus peidus, aga seda ei julgeta inimeste puhul välja näidata nii, nagu koerte puhul tehakse,” märgib Küttim. Koerad toovad kogu selle positiivsuse esile ja lisavad igasse tööpäeva palju soojust ja inimlikkust. Samuti annab koertega suhtlemine ka inimestele hea võimaluse teha tööpäevas üks väikene paus, end sirutada, kolleegidega juttu vesta ja töömõtted hetkeks kõrvale heita. „On väga vahva, kui vahelduseks arvutiekraanile tuleb sinuga tutvuma hoopis neljajalgne ning isegi, kui temaga kohtumine kestab vaid mõne sekundi, on see ajule mõnus värskendus,” nõustub ka Nõmm.
Kontoris käimisest võidavad ka koerad, kes on õhtuks palju väsinumad. Koerte suhtlemisvajadus saab kontoris rahuldatud. Kontorikoerad saavad päeval ka rohkem jalutada, sest omanikud käivad mitu korda õues ja võtavad koerad ka lõunapausile kaasa. Ümberkaudsed söögikohad on loomasõbralikud ja lõuna ajal näeb seal teisigi koeri.
Koerad panevad ka inimesed rohkem liikuma. Kui koer on tööl kaasas, siis õhtuks näitab sammulugeja palju rohkem samme kui muidu. Statistikaameti koeraomanikud küll üheskoos jalutamas ei käi või koerte mängupause ei korralda, kuid kindlasti jõutakse ühel päeval ka selleni. Nagu öeldud, on neljakäpalised statisikud Statistikaametis veel üsna värsked tulijad. Mõned neist pole omavahel veel kohtunudki.
Kontorikeskkond ja võõrad inimesed õpetavad koera ja koer õpetab omakorda neid. Tehes seda mõistlikkuse piirides, võidavad sellest kõik!
