Cinnamoni lugu | Metsikust kassipojast on saanud mänglev karvapall, kes loodab, et igaühe jaoks on kuskil keegi
Cinnamoni pesakond leiti üsna pisikestena Jõhvi tänavatelt. Nende ema oli väga metsik ja ründav, kuid nii pisikesi tänavale saatuse hooleks jätta süda lihtsalt ei lubanud. Õnneks said head inimesed pesakonna turvaliselt kassituppa toimetatud, kus pisid hakkasid kenasti kosuma. Üsna pea aga oli kassitoas väga kitsas, sest käes oli beebibuum ja järjekord tänavatel ainult kasvas.
Cinnamoni pesakonnale leiti ajutine hoiukodu, kus ta saaks oma vendadega natukenegi turvalisemalt olla ja üles kasvada. Kuna Cinnamon oli suurema osa ajast olnud ainult oma metsiku ema kaitse all, ei lubanud ta end algul puudutadagi, juba lõi hambad sisse. Hoiukodu mõistis, et minevik ei olnud kassipojal just helge, kuid ei jätnud oma jonni ja paitas teda iga päev Cinnamoni käpahoopidest hoolimata. Ka võõraid Cinnamon pelgas ning susises tigedalt, end pimedasse nurka surudes. Pikapeale paisid nautides Cinnamon mõistis, et inimene ei ole üldse nii hirmus ning lasi oma nurrumootori valla. Paari nädalaga suhtles ta oma hoiukodu perenaisega innukalt ning ühtegi susinat enam kuulda ei olnud. Hommikuti on Cinnamon esimesena oma toas perenaisele vastas ning hõõrub end palavalt nurrudes vastu perenaise jalga, justkui öeldes: "Ära jäta mind mitte kunagi!"
Kahjuks saab see aeg aga otsa. Cinnamon on siiani üles näidanud ainult julgust inimest usaldada ja ületanud tasapisi kõik oma hirmud. Võõraid ta siiski veel pelgab ja seega on temale kodu leidmine kassitoas raskendatud. Selle väikese kassipoja süda küll lõhkeb, kui leiab end ühel päeval suures kassitoas konutamast, kus ükski tulevane kassiomanik teda pimedas nurgas ei märka. Kõik tema vaev on olnud asjata.
Cinnamon on kiibitud, saanud ussirohtu ja oskab kasutada liivakasti.
Aitäh, loomasõber, Sinu abiga on Cinnamon leidnud endale nüüdseks uue kodu.
