Kuidas jääb armastusega: kas koerad on monogaamsed?

Jalutades iga päev mööda sama teed, tunneb sinu koerapoiss ikka huvi ühes kindlas aias elava koeratüdruku vastu. Enne selle aia juurde jõudmist ütled veel ilmselt naljatamisi koerale, et jõuate kohe tema silmarõõmu juurde. Kas sinu koer ka nii arvab või suhtub ta igasse koeratüdrukusse ühtmoodi?

Nurjatu koer või truu armastaja?
Inimesed eeldavad suhtest enamasti monogaamsust ning romantikud loodavad, et ka nende koerad on suhetes sama truud. Tegelikult sõltub aga lemmiku armuelu suuresti tema omanikust.

Tänapäeval elavad lemmikloomad üsna tugevalt inimese seatud reeglite järgi. Reeglite alla kuulub ka paaritumisega seotu ning enamasti ei lasta erinevast soost koertel ka niisama lihtsalt koos elada. Seega ei saa neil kujuneda pikaajalisi armusuhteid ja võimalusel on nad üsna altid paarituma iga sobiva vastassoost koeraga.

Üks uurimisgrupp jälgis Lääne-Bengalis Indias 33 vabalt elavat koera, nende hulgas oli 17 isas- ja 16 emaslooma. Oma jälgimistöö tulemusena said nad öelda, et koerad on sama erinevad ja omapärased nagu inimesedki, sest koertegi hulgas esines nii monogaamseid suhteid kui ka juhuslikke paaritumisi ning mitmemehe- ja mitmenaisepidamist.

Tuleb välja, et partnerite vahetamine on emasloomale isegi kasulik, sest emase viljastavad tugevama isase seemnerakud, mis tähendab ka tugevamaid järglasi.

Kuidas jääb tõelise armastusega?
See, et koer on nõus paarituma pea iga vastassoost isendiga, ei tähenda, et ta mõne kindla isendi vastu siiski midagi tõsisemat ei tunneks. Loomade käitumise uurija dr Marc Bekoff leiab, kui defineerida armastust pikaajalise pühendumisena, mis tähendab kaaslase igatsemist, temaga koos olemisest rõõmu tundmist, teineteise kaitsmist, teineteisest hoolimist ja koos järglaste kasvatamist, siis muidugi suudavad ka koerad armastada.

Koerte jaoks on armastus isegi lihtsam, sest nad ei karda üksteist nuuskida ega oma emotsioone väljendada. Suhete juures mängib rolli hormoon oksütotsiin, mis aitab luua sidet. Sama hormoon aitab luua sidet ka näiteks ema ja vastsündinu vahel ning koera ja tema omaniku vahel. Nüüd on uuringud tõestanud, et sama toimub ka koerte endi vahel. Seega, andes koertele võimaluse, võivad nad ka armuda ja elada õnnelikult koos.

Kuidas on teiste koerlastega?
Uuringud näitavad, et vaid kolm kuni viis protsenti imetajatest suudavad olla monogaamsed. Mõned uuringud on tõestanud sajaprotsendilist monogaamsust koiottide ja huntide puhul, kes on mõlemad koertega geneetiliselt väga sarnased.

Hundiekspert David Mech lükkas isegi ümber teooria alfaisasest hundikarja juhist ning märgib, et pigem juhib karja alfapaar ehk emas- ja isasloom teevad koostööd. Emased kaitsevad karja ja hoolitsevad kutsikate eest ning isased tegelevad jahipidamisega ning toidavad karja.

Ökoloog Stan Gehrt uuris aga koiottide käitumist. Selleks jälgisid nad kuue aasta jooksul 236 looma ning võtsid neilt proove. Terve aja jooksul ei leitud tõendeid polügaamsetest ega purunenud suhetest, vaid paarid püsisid koos kuni ühe kaaslase surmani.

Selline suhtevorm on osaliselt ilmselt vajalik ka kutsikate kasvatamiseks, sest neid tuleb kaua õpetada, enne kui nad iseseisvalt looduses hakkama saavad.

Vaatamata geneetilisele sarnasusele, eraldusid koerad siiski liiga kaua aega tagasi oma esivanematest ning seega ei ole neil enam kõiki samu instinkte säilinud. Seega võib öelda, et koerad ja inimesed peavad mõlemad õppima kõike, mis puutub suhetesse.

Allikas: cuteness.com