Südamlik VIDEOLUGU | Pühendunud loomaarst istus koeraga koos päevi puuris, et loom sööma hakkaks ja end viimaks ometi turvaliselt tunneks
Varjupaikadesse satub ka väga keerulise ja kurva minevikuga loomi. Üks neist oli Graycie, kes Ameerikas Georgia osariigis asuvasse varjupaika sattudes sealse personali suisa ära ehmatas. Tugevalt alakaaluline, raskelt haige ja paaniliselt inimesi kartev koer ei olnud nõus isegi sööma-jooma, vaid kükitas värisedes aediku taganurgas ja vältis igasugust kontakti. Siiski sai pühendunud personal ka temaga lõpuks sina peale ja Graycie tervenemislugu on südantliigutav.
Graycie leiti tänavatelt. Varjupaika jõudes keeldus ta igasugusest toidust, hoolimata, et ta oli alakaaluline ja kindlasti väga näljane. Veterinaar Andy Mathis võttis looma oma hoole alla ja hakkas teda vaikselt elule turgutama. Lõpuks kasvasid nad sedavõrd kokku, et veterinaar ei suutnud enam koerast lahti lasta.
Selleks, et Graycie lõpuks sööma hakkaks ja inimestega harjuks, nägi dr. Mathis päris palju vaeva. Tema lõunasöögipausid asendusid söögikordadega Graycie aedikus, kus ta koera sööma utsitas. Üks lusikatäis endale suhu, üks amps koerale - nii nad seal koos sõid.
"Ma pidin teda käest toitma, et ta üldse sööma hakkaks," sõnas veterinaar videos. Hoolimata sellest, et Graycie oli väga kõhn, ei julgenud ta iseseisvalt nina alla asetatud kausist süüa võtta. Veterinaar oli kannatlik ja andis koerale harjumiseks aega.
Kolm päeva hiljem olid esimesed edusammud näha. Graycie hakkas tasapisi sööma. Tema hirm inimeste vastu oli endiselt suur, kuid tänu veterinaari kannatlikkusele olid paranemismärgid näha. Graycie õppis veterinaari kohalolekut taluma, tasapisi kosus ja rahunes. Ta nägi, et keegi ei taha talle liiga teha.
Esimese viie päevaga võttis koer 600 grammi juurde, kaaludes sel hetkel umbkaudu kümme kilogrammi. Endiselt oli ta väga kõhn ja alakaaluline, kuid mida aeg edasi, seda paremaks Graycie tervis muutus. Koer muutus julgemaks ja rõõmsamaks ning hakkas ka liigikaaslastega mängima.
Veterinaar sai Grayciega niivõrd lähedaseks, et ta ei suutnud koerast enam loobuda. Uue kodu leidmise asemel jäeti koer varjupaika. Temast sai kontorikoer. Graycie tundis end varjupaigas hästi ja kõik tingimused koera pidamiseks olid samuti olemas. Parimad sõbrad, Dr. Andy Mathis ja Graycie, tähistavad nüüd igal aastal päeva, mil koer tänavatelt päästetud sai.
