USKUMATU LUGU | Kolm kuud Viljandi varjupaigas kükitamist ja koer läks lõpuks oma koju tagasi

22. juulil jõudis Põhja-Sakala vallast Viljandi varjupaika suuremat sorti koer, kes sellest sunniviisilisest puhkusest just suures vaimustuses ei olnud. Kolm kuud kortsutas koer varjupaigas kulmu, kui äkitselt ilmus välja looma endine omanik. Ajalehes oma kaduma läinud koera pilti märganud omanik oli jahmunud, et lemmik rännaku käigus varjupaika sattus.

See imeline lugu sai alguse suvel, kui seiklushimuline koer kinni püüti ja varjupaika toimetati. Sealne elu ei meeldinud talle aga karvavõrdki ja keset sooja suve kitsikuses redutamise asemel olid neljakäpalisel rändajal peas hoopis muud mõtted. Pikapeale hakkasid töötajad teda omavahel hellitavalt suisa Kurjajuureks kutsuma, sest koeral oli alati midagi, mille üle pahur olla. Omanikku oodati ja oodati, kuid ei miskit. Kui kaks nädalat kohustulikku vana omaniku ootust sai täis, siis hakati koerale uut kodu otsima. Oli selge, et Kurjajuure nime all ei ole teda mõtet kellelegi reklaamida. "Mõtlesime siis, milliseid juuri me veel teame ja - loomulikult - Mart Juur! Nii sa koer endale nimeks Mart," kirjutab Varjupaikade MTÜ oma Facebookis.

Alles paar päeva tagasi avaldas ajaleht Sakala suure galerii loomadest, kes on Viljandi varjupaigas kõige kauem olnud ja pole endale ikka veel uut kodu leidnud. Selle peale sai Viljandi varjupaik kõne. Nendega võttis ühendust Kurjajuur Mardi vana omanik, kellel oli raskusi uskumisega, et tema kuts võis oma rännaku käigus hoopis varjupaika sattuda. Aga nii see oli. Kohe, kui endine peremees varjupaiga uksest sisse astus, sai sellest torisevast kurjajuurest pisikene ja rõõmus tibupoeg ja nii nad sealt üheskoos rõõmsalt koju läksidki!

Varjupaikade MTÜ paneb inimestele südamele, et kui koer läheb kaduma, siis tasub kindlasti kontakteeruda ka varjupaikadega. On väga suur tõenäosus, et oma rännakute käigus leiab keegi koera üles, ta püütakse kinni ja viiakse varjupaika.