Kõige kõrgemast kõige raskemani: need on 9 maailma suurimat koeratõugu
Maailma sadadest koeratõugudest on siin välja toodud üheksa suurimat.
Saksa dogi
Saksa dogi on laialt tunnustatud kui suurim, vähemalt kõrguse osas. Saksa dogi on saksa päritolu tõug. Ehkki nad pole kõige raskemad koerad, kelle kaal jääb vahemikku 45-54 kg, on nad ühed kõige kõrgemad. Keskmine dogi on umbes 70-76 cm kõrge, kuid sageli võivad nad olla veel kõrgemad. Maailmarekord kuulub saksa dogile nimega Zeus, kelle turjakõrgus oli hämmastav – 112 cm. Paraku peavad nad oma suuruse tõttu eluea pikkusele lõivu maksma, elades vaid 6–8-aastasteeks. Zeus suri vanadusse, olles kõigest 5-aastane.
Ehkki saksa dogi peetakse tavaliselt kõigist koeratõugudest suurimaks, vaatame veel mõnda teist tõugu, kes talle tõsist konkurentsi pakuvad, sealhulgas üht, kes on tegelikult isegi kõrgem.
Mastifi tõud on puhast massi arvestades kindlasti suurimate koerte hulgas. Napoli mastif oli pärit Lõuna-Itaaliast. Valvekoerana kasutatav keskmine isane mastif on 66-79 cm kõrge ja kaalub kopsakad 59-70 kg. Emased on tavaliselt pisut väiksemad, olles 5-7 cm madalamad ja kaaludes 50-59 kg.
Tõug on tuntud selle poolest, et on kartmatu ja kaitseb oma kodu ja perekonda, olles nii ideaalseks valvekoeraks, kuid mitte ideaalseks hoiatussüsteemiks. Mastifid kipuvad olema vaiksed ja võivad pigem sissetungijatele ligi hiilida, ent mitte hoiatuseks haukuda. Tõu kaitsva iseloomu tõttu ei taha keegi seista koerte ja nende pere vahel. Napoli mastifid esimeseks koeraks pigem ei sobi.
Dogue de Bordeaux kannab mitut muudki nime, sealhulgas Bordeaux’ mastifi, prantsuse mastifi ja bordoo dogi nime. Kuid see tõug, mis tahes nimega teda ka ei kutsutaks, tähistab alati massiivsust. Ehkki teised tõud, alates puudelist ja prantsuse buldogist kuni pürenee mäestikukoera ja Basset houndini, võivad olla kuulsamad prantsuse päritolu tõud, on Dogue de Bordeaux üks Prantsusmaa iidsematest tõugudest.
Dogue de Bordeaux on 58-68 cm kõrge ja kaalub 57-68 kg. Kuid ehkki see on mastifitõugude seas üsna keskmine, on sel tõul üks eripära: väidetavalt on see kehasuurusega võrreldes kõige suurema peaga koer.
Erinevalt Napoli mastifist on Bordoo dogi kasutatud mitte ainult maja ja kodu valvamiseks, kuigi see oli ka tema ametiks. Neid koeri kasutati kõigeks alates karja valvamisest kuni vankrite vedamiseni. Ajalooliselt on ta olnud tõeline töökoer ja kõigi ametite peale meister – vähemalt niipalju, mis koertesse puutub läheb. Tõug on õues aktiivne ja energiline, kuid majas sees olles käitub väga rahulikult.
Newfoundlandi koer on töökoer Newfoundlandist. Erinevalt paljudest suurematest tõugudest ei aretatud Newfoundlandi koera valvekoeraks. Algselt oli ta eesmärgiks kalureid aidata. Suured, lihaselised koerad suudavad paatidelt võrke vedada, vankreid tõmmata ja mis kõige tähtsam – tuua välja kõik, mis üle parda kukub, kaasa arvatud inimesed. Tõug on erakordne veekoer ja tugev ujuja ning need suured, õrna loomuga koerad on merel palju inimesi päästnud.
Newfoundlandi koera keskmine turjakõrgus on vahemikus 68-76 cm ja kaal kuni 68 kg. Nad näevad veelgi suuremad välja oma paksu topeltkarva tõttu, mis hoiab neid soojas isegi jäises vees.
Inglise mastif on tohutusuur. Kasvades 76 cm kõrguseks, võivad need koerad kaaluda kuni 113 kg. Kui saksa dogi käes on kõrgeima koera rekord, siis inglise mastifil on raskeima rekord. Koerte kõigi aegade suurima kaaluga oli inglise mastif Aicama Zorba, kes kaalus 155 kg!
Nende suurus mängis olulist osa tõu varasemas eesmärgis, mille hulka kuulusid ka sellised verised spordialad nagu karude, härgade ja lõvide õrritamine. Tänapäeval on nad lihtsalt leebed hiiglased, jättes tõu temperamendi julged ja kartmatud aspektid tagaplaanile, samas kui esile tõusevad õrnad, tasakaalukad ja lojaalsed küljed. Nad on suurepärasteks perekoerteks, kuna nad on nii rahumeelsed.
Brändiplaskut kandev bernhardiin on tõug, mis loodi algselt Šveitsi Alpides ja Põhja-Itaalias päästekoerana. Saint Bernard Hospice'i mungad on need, kes olevat koolitanud ja kasvatanud päästekoeri ja jõudnud nii välja tõuni, mida tänapäeval tunneme. Koerte turjakõrgus võib olla 63-76 cm ja kaal 63-81 kg.
Ehkki neid kasutati algselt rändurite leidmiseks ja päästmiseks, on tänapäeva bernhardiinid enamasti perekoerad. Nad on kuulsad selle poolest, et on lastega leebed, armastavad, sõbralikud ja toredad. Ka kassidega saavad nad suurepäraselt läbi.
Kui Leonberger tuletab meelde Newfoundlandi koera, mis on segatud bernhardiiniga, siis nii peabki olema. Just nii see tõug loodud ongi. 1840ndate aastate keskel ristas Heinrich Essig Leonbergist, Saksamaalt nelja põlvkonna vältel Newfoundlandi koera bernhardiiniga, lisades seejärel segule pürenee mägikoera. Selle mitu põlvkonda kestnud aretuse tulemuseks ongi Leonberger.
See tõug on 66-79 cm kõrge ja võib kaaluda kuni 77 kg. Kuid hoolimata nende suurusest on nad lihtsalt hiiglaslikud perekoerad. Ehkki nende põhieesmärk on olla kaaslaseks, on tõug väga osav kõiges, alates veepäästest kuni jälitamiseni ja lõpetades karjatamisega. Kui see on tegevus, mis nõuab nii jõudu kui ka arukust, siis saab Leonberger tõenäoliselt sellega hakkama.
Nagu Šoti hirvekoer, oli ka Iiri hundikoer aretatud jooksjaks ning teda kasutatigi algselt huntide jälitamiseks. Iiri hundikoer, kes on arenenud sõjakoerast jahipidamiseks ja valvamiseks kasutatavaks koeraks, on väga iidne ja võis jõuda Iirimaale juba 7000 e. Kr. Ehkki neid rakendati peamiselt küttimisel, on tänapäeva koerad üsna vaiksed ja reserveeritud, intelligentsed ja muretud.
See tõug on kõigist koertest kõrgeim, isegi saksa dogist. Tõustandardite kohaselt peaks minimaalne turjakõrgus olema isastel 81 cm ja emastel 76 cm. See on kõigest miinimum. Sageli on isaste turjakõrgus koguni 86-89 cm ja nad kaaluvad üle 63 kg. Ja kuigi Inglise mastif on sama kõrge kui kääbushobune, on Iiri hundikoer võrdne eesliga.
Allikas: mnn.com
