Väike koer: kas tõesti nii rumal, häälekas ja tige kui arvatakse?
Sülekoeri peetakse tihti tigedateks, häälekateks ja rumalateks nähvitsateks. Koerte riietamine lisab sellele negatiivsele mainele veel vürtsi juurde. Krista Laanet, kolme chihuahua omanik, chihuahua sõprade liidu juht ja sülekoerte treener püüab seda stereotüüpi murda.
Erinevat tõugu ja tõuta väikesekasvuliste koerte nimetamist nähvitsateks, tigedikeks, rumalateks ja paljuks muuks inetuks saan pidada vaid asjatundmatute inimeste arvamuseks. Nii nagu lapsi, vanureid ja täiskasvanud inimesi, on ka koeri erineva kasvatuse, koolituse, iseloomuomaduste, geneetika, närvisüsteemi ja tervisliku seisundiga.
Igas suuruses koeri saab õpetada. Koeri tuleb kutsikakooli viia kutsikaeas, sest spetsialist oskab juba varajases eas koera käitumist suunama hakata. Tubli treener õpetab kutsikaid lisaks kohustuslikule õppekavale turvaliselt ka mängima ja omavahel suhtlema. Ka pärast kutsikakooli tuleb omanikul koera edasi koolitada ja kindlasti on treener see, kes aitab konkreetsele koerale sobiliku trenni valida. Koolitamata koer on probleemiks nii oma perele kui ka kaaskodanikele ja nende loomadele. Ka koolitatud koerte hulgas on agressiivselt käituvaid koeri nii suuremate kui ka väiksemate tõugude ja tõuta koerte osas.
Miks ja kust sellised arvamused alguse on saanud?
Koera kasv. Esimeseks on muidugi koera kasv ja kummaline arvamus, et suuremal koeral on suurem ajumaht ja tema on seetõttu ka targem. See aga nii ei ole. “Loll nagu puudel” – nii iseloomustati rumalat inimest ka alles paarkümmend aastat tagasi. See on aga naeruväärne väide, sest teada on, et puudli tõugu koerad on väga intelligentsed. Ka seda tõu esindajaid on erineva kasvu ja koolitusastmega, nende kasv ja aju suuurus ei määra nende oskuseid.
Väikesed koerad klähvivad, suured on rahulikumad. Suur probleem öösel haukuvate õuekoertega elamurajoonides oli ja on endiselt päevakajaline. Sülekoerad ei ole päevade viisi ega ka öösel õues klähvimas ja naabrite und segamas. Seega ei ole ka sellel väitel, et väikesed koerad hauguvad rohkem, alust. Koerad hauguvad erinevatel põhjustel, selleks võib olla igavus ja tegevusetus, vähene liikumine või sotsialiseerimatus. Ka hirm millegi või kellegi ees võib olla põhjus, miks koer haugub - või valu. Valu korral võib ka kõige rahulikum ja koolitatum koer käituda väga ettearvamatult, hoolimata tema suurusest.
Koerad suhtlevad omavahel haukumise kaudu. Nii nagu on inimesi, on ka koeri vähem ja rohkem jutukaid. Me ei nõua ju inimestelt igavest vaikimist, vaid ootame sobilikku käitumist ja suhtlemist vastavalt olukorrale. Ka teised elusolendid siin maakeral väljendavad ennast ja see ei saa olla nende tarkust või rumalust määrav.
Väikesed koerad on agressiivsed.
Paraku on koerte rünnakuid olnud nii suurte kui ka väikesekasuliste koerte poolt. Tavaliselt saavad kannatada ja sageli ka surmavalt vigastada just väikesekasvulised koerad. Süüdistada koera kasvu on kohatu. Arvamus, et väikesed koerad ei salli lapsi, ei pea paika. Kui väikelaps on käitunud ükskõik millises suuruses koeraga valesti, koera ehmatanud või talle haiget teinud, olgu kogemata või meelega, jääb see koerale meelde. Paraku ei unusta koerad ebameeldivaid või hirmutavaid olukordi. Väikesekasvulistelt koertelt eeldavad lapsed ja sageli ka nende vanemad, et koer on lapsele mängukanniks. Seda elusolend ei ole. Lapsi tuleb õpetada loomadega käituma.
Elementaarne on, et kui laps soovib võõrale koerale pai teha, siis tema vanem, või laps ise, küsib selleks koeraomanikult luba. Kuna sülekoerad on vahel kandekotis, pistavad kaaskodanikud ilma luba küsimata käe ise koera kotti, et siis koera sügada või talle pai teha. Enamus koeri ei ole sellega nõus ja väljendavad seda haukumisega.
Suurekasvulise või ketis oleva koera kuuti ei lähe enda tervise huvides ju mitte keegi. Sama reegel peaks kehtima ka pisikese sülekoera puhul. Kott on tema turvapaik, see on tema pesa. Ta ei saa sealt kuhugi põgeneda, et käe eest eemale põigelda ja enda kaitsmiseks võib ta ka hammustada. Väikesed koerad ei ole agressiivsemad kui suured koerad.
Paljud väikesekasvuliste koerte omanikud võtavad neid sageli sülle ja seega justkui annavad koerale vale signaali, et maailm on ohtlik. Väikesekasvulistele koertele tihtilugu meeldib süles olla, nad naudivad seda. Sülle võetakse neid erinevate põhjuste pärast ja kui sul ei ole varem sülekoera olnud, ei pruugigi neid põhjuseid alati mõista. Probleemid tekivad ka siis, kui neid sülle ei võeta, nii jäävad nad neile vajaliku helluse ja tähelepanuta. Väikesekasvuliste koeraomanike suurim hirm on suuremate koerte rünnak ja neil tuleb selleks, rohkem kui seda arvatakse, ka valmis olla. Koera süllevõtmine on kiireim võimalus oma koera päästa. Süllevõtmist või rihmast üles või eemale tõmbamist, tehakse ka suuremakasvuliste koerte omavaheliste kisklemiste korral.
Oluline põhjus, miks meie kliimas väikeseid koeri sülle võetakse, on ilm. Väikesed koerad on maapinnale ligemal kui suured koerad, nad saavad tugeva vihma korral märjaks ja poriseks. Nad ei saa läbida sügavamaid poriloike. Ka teatud tüüpi maastikke on neil raske läbida, näiteks rohtu kasvanud niitu killustikku, kerget liiva, väga kivist maastikku, männiokkalist pinnast ning ka ohakaid ja muud, mis ei ole suurele koerale nii vaevarikas. Külm ilm või suur suvekuumus võib väikestele koertele teatud piiri ületamisel koguni ohtlik olla.
Sülle tuleb koera võtta ka väga rahvarohketes kohtades, sest inimesed ei pruugi pisikest karvakera maapinnal üldse märgata. Ka väikest koera tuleb sotsialiseerida ja aidata tal sobiva suuruse ja karakteriga mängukaaslasi leida, kuid süllevõtmist ei saa ka valeks pidada.
Väikesekasvulisi koeri riietatakse ja seetõttu on arvamus neist naeruväärne või koguni negatiivne.
Koerte riietamine meie kliimas on viimasel kümnel aastal saanud heakskiidu lisaks koeraomanikele ka loomaarstide poolt. Seega ei ole ka sülekoerte riietamine enam rumaluse ja eputamise märgiks, vaid elementaarseks vajaduseks, mis pikendab koera jalutuskäigu aega ja annab võimaluse pea iga ilmaga õue minna.
Mis aga puutub koerte niinimetatud kaunistamisse, siis koeraomanikel on erinevad harjumused, maitsed ja materiaalsed võimalused. Vihma ja tuule eest kaitsvaid ning sooja hoidvaid kombinesoone pakuvad väga tuntud ja kvaliteetsed koerterõivaste tootjad igas suuruses ja igas värvitoonis. Samuti on kampsuneid, fliise, trakse, jalutusrihmu ja isegi saapaid ning mütse. Kõrge kuumusega suvepäevaks pakutakse samuti jahutusjakke erineva suurusega koertele ja need ei ole sugugi koleda välimusega. Kaunid, mugavad, kvaliteetsed ja ilusad rõivad ning muud tarvikud ei saa olla koera rumaluse mõõdupuuks. Siiski pean tunnistama, et olen näinud koertel, nii suurtel kui ka väikestel, liiga raskeid kaelarihmasid, mis võivad olla nii põhimaterjalilt sobimatud kui ka mittevajalike ja rohkete kaunistustega kaetud.
Väikesed koeri ei saa või ei ole vaja koolitada.
Väikesekasvulised koerad õpivad ülikiirelt selgeks erineva raskusastmega trikke. Nad armastavad ja vajavad koolitust nagu iga teinegi koer. Nad ootavad oma trennipäevi, naudivad igat trenni ja annavad endast alati 100 protsenti. Trenni käigus õpivad koerad ka omavahel suhtlema, leiavad uusi mängukaaslasi ja naudivad koosolemist.
Pean tõdema, et ka väga pikalt koolitatud koerte puhul ei ole alati võimalik tormakast koerast rahulikku saada ega ka agressiivsest koerast ülisõbralikku ja teistega seltsivat koera vormida. Ka samas peres elavate, sama kasvatuse ja koolitusega koerte puhul on siiski määravaks nende iseloomuomadused, geneetika, närvikava ja tervislik seisund. Koolitustel õpitakse oma koera tundma, teda suunama ja õpetama. Koer peab oma peremeest usaldama ning peremees peab oma koera käitumist tundma ja tema tegude eest vastutama.
Koolitamata koer, hoolimata oma suurusest, on probleemiks nii omanikele kui ka kaaskodanikele. Seega kordan, et ka sülekoeri saab ja peab koolitama ning andma ka neile võimalusi liigikaaslastega suhtlemiseks ja sobivate mängukaaslaste leidmiseks. Hoolimata suurusest on koerad erinevad, soovitan olla kõigi suhtes tolerantne ning hinnangutevaba.
