Elevantidele savivann, lumeleopardile kitsepabulad: ka loomaaia asukatel peab põnev olema!
Tallinna loomaaia loodushariduse spetsialist Marili Tooming nendib, et tehistingimustes pole loomadel vaja rinda pista katsumustega, mis ootavad neid looduses, seega vajavad nad väljakutseid kinnistes tingimustes. "Ei ole tarvis otsida kõhutäidet ega varjualust, ei pea end peitma vaenlase eest ega otsima paarilist," selgitab ta. "Looma heaoluks on aga vajalik, et tal oleks võimalik teha valikuid, et tal oleks erinevaid väljakutseid, midagi, mis murraks päeva üksluisust ja teeks elu põnevamaks. Siin tulebki appi keskkonnarikastus."
Tema sõnul on keskkonnarikastust mitut erinevat tüüpi. Looma päeva võib näiteks huvitavamaks muuta, peites toidupalad aediku erinevatesse soppidesse. "See võib tunduda kiusamisena, aga loomadele tõepoolest meeldib mööda elupaika ringi toimetada ja kõhutäie nimel natuke vaeva näha, pealegi tuleb liigutamine ka kasuks. Veel saab aedikus olevad esemed ümber paigutada või hoopiski midagi uut lisada," toob ta näiteid.
Eriti armastavad loomaaiaelanikud uut pinnast - kellele ei meeldiks üks hea muda- või liivavann. Väga kasulikud ja looma jaoks kindlasti väljakutset pakkuvad on treeningud, kuna treenimise abil on võimalik ennetada ja vähendada looma stressi erinevates olukordades.
"Kui looma on vaja kuhugi transportida, on ta transpordikastiga juba tuttav ning läheb sinna ise. Kui on vaja läbi viia tervisekontroll, laseb loom anesteesiata võtta vereproovi," kirjeldab Tooming.
Elupaiga võib kaasahaaravaks muuta erinevate lõhnade või helide abil. Mõni tegelane vaimustub magusast kaneelilõhnast, teine peab lugu naistenõgesest, ühte ergutab linnulaul, teist hülgehala.
Idee on Toominga sõnul pärit välismaa loomaaedadest, kus seda on ühel või teisel kujul läbi viidud juba vähemalt 100 aastat. Ka Tallinna Loomaaias on seda ilmselt samuti mingil määral tehtud juba algusaegadest saati - keskkonna rikastamine on ju seegi, kui panna vahel aedikusse värsked oksad või uus mänguasi. Nüüdseks on loomaaias tööl eraldi keskkonnarikastuse spetsialist, kelle nõule ja jõule talitajad toetuvad.
Keskkonnarikastus kuulub tänapäevase loomaaianduse juurde, sellel on tähtis roll loomade heaolu tõstmisel.
Iga talitaja peab oma loomade kohta arvestust, kellele ja millist rikastust tehakse. Parimal juhul on olemas ka rikastusplaan, kus on erinevad keskkonnarikastuse tüübid päevade ja nädalate peale ära jagatud – ikka nii, et looma elu oleks võimalikult mitmekesine. Üles kirjutatakse seegi, kuidas loom reageeris ja mida seepeale tegi.
Tooming ütleb, et loomad reageerivad väga erinevalt ning mitte ainult liigiti, ka isendid on väga erinevad, mistõttu võivad nad suhtuda rikastusse täiesti isemoodi.
"Eks reaktsioon sõltub paljuski sellest, millise rikastusetüübiga on tegu. Kaslased armastavad üldjuhul igasugu põnevaid lõhnu, mida on tore avastamas ja nuuskimas käia. Elevantidele pakub rohkelt lõbu savivann või turbahunnik. Pesukarudele meeldib toidupalu puunotist välja õngitseda," jutustab ta.
Kord tehti koos loomaaia linnalaagri lastega luitekassidele keskkonnarikastusesemeid. "Meil olid valmis meisterdatud vahvad nööri otsa riputatud tennisepallid, millesse olime tagatipuks lisanud aniisi ja naistenõgese lõhna ning veel mõned pappkastid, kuhu olime toppinud lambapabulate ja -pissiga segatud heina. Pallid olid nuuskimiseks mõnusad, aga lambahaisuse kasti lükkas luitekass suure erutusega ümber - jaht oli täies hoos. Et aga kast oli suurem kui kass, oleks luitekass ise äärepealt "saagiks" langenud - pappkast oleks talle peaaegu peale kukkunud," meenutab Tooming. "Igatahes oli meie vaevast kasu ja väikestel kõrbekassidel lõbu laialt. Mis sest, et laagriõpetaja sahtel lõhnas veel nädal aega hiljemgi aniisi järele."
Lumeleoparditelegi on samuti igat moodi põnevust loodud. "Ühe öö- või videvikuaktiivse looma päevasel ajal väljameelitamiseks läheb vaja küllaltki tugevat argumenti. Näiteks kitselõhna," selgitab Tooming. Niisiis pandi lumeleopard siseaedikusse. Sel ajal kui tema turvaliselt seal kükitas, viidi laste loomaaia kääbuskitsed aga mägikassi õueaedikusse. "Kitsekesed said leopardi aias mõnusalt rohtu krõmpsutada sinna oma pabulaid ja lõhna maha jättes. Kitsekestel oli ka sõber kaasas, üks laste loomaaia töötaja istus kivi otsas ja hoidis oma hoolealustel silma peal. Külastajaid, kes sel ajal mööda juhtusid minema, kuuldi imestamas, et on aga julge tüdruk, istub keset lumeleopardi aedikut. Mõni läks aga mööda, nägi neiut kivi otsas ning läks seepeale uuesti silti lugema. Ja kuigi lumeleopardil oli pärast tükk aega põnev nuhutada ja otsida, kus need hea lõhnaga kitsed küll said, siis seekord juhtus nii, et rikastati ka külastajate päeva," meenutab Tooming.
Loodushariduse spetsialist rõhutab, et võib-olla tundub eelnev kõik väga erilisena, ja eks ta mõnes mõttes ongi, aga tegelikult kuulub kõik see loomaaednike igapäevatöö hulka. "Kõige parem on muidugi ise loomaaeda tulla, ringi vaadata ning jälgida meie asukate toimetamist ja rõõmu oma silmaga."
