KÄPAD TÖÖL | Pärnu turu tööd koordineerivad must ja valge koer
Pärnu turu tööd koordineerivad kaks neljajalgset: must ja valge koer. Kääbusspits Morris ja west highlandi valge terjer Donna on selle asutuse süda ning hing. Käisime Purinaga neil külas.
„Meie juurde on rõõmuga oodatud kõik viisakad ja hästi kasvatatud neljakäpalised,” õhutab turu juhataja Sigve Varik. Tema väikene kääbusspits on iga päev tööl kaasas ja seisab hea selle eest, et kõigil töötajatel oleks nägu naerul ning meel rõõmus. Võiks öelda, et tema on ettevõtte personalijuht. Olgugi et turu kontor on väike ja töötajaidki pole seal teab mis palju, kuulub sõbralikku kollektiivi veel teinegi vahva neljajalgne. 3-aastane Donna koordineerib turu müügitööd.
Pärnu turul ei ole koerad kaua käinud. Alles sellest ajast, kui Sigve turu juhtimise üle võttis, valitseb seal loomasõbralik õhkkond. Eelmisele juhatajale koerad ei meeldinud, kuid nüüd on lugu hoopis teine. Sigve koer, 2-aastane Morris, on elanud kontorikoera elu juba kutsikast saadik. Ta armastab perenaisega tööl kaasas käia ega jää temast sammugi maha. Üksinda kodus olla talle ei meeldi. „Minu süda lihtsalt ei luba teda koju jätta,” tunnistab Morrise omanik. Ta tõdeb, et kuna neid kohti, kuhu koeri ei lubata, on mitmeid, siis püüab ta Morrist kaasa võtta igale poole, kuhu saab. Morris on tõeline sabarakk ja selle elustiiliga juba ära harjunud. Ta käib pererahvaga ka reisidel kaasas ja lennukiga lendamine on tema jaoks käkitegu.
Donna on Morrisest aasta vanem, kuid energiat on tal mitme Morrise jagu. Ta on isepäine terjer, kes teeb täpselt seda, mida parasjagu heaks arvab. Tema omanik Hevelin koordineerib turu müügitööd juba aastaid, kuid Donna liitus kollektiiviga alles siis, kui juhataja vahetus. Must ja valge koer saavad omavahel väga hästi läbi ning rõõmustavad ka personali.
Õhkkond on kohe palju vabam, kui koerad kontoris on. Müüjate sõnul on koerad tõelised stressipallid. Kui on paha tuju, siis koera rõõmus meel ja siiras olemine lihtsalt sulatavad südame. Morrist hüütakse turu peal hurmuriks ja Donna on see, kes lakub kõik vastutulijad surnuks. Sigve sõnul heldivad koeri nähes ka kõige karmimad meesterahvad. Isegi need, kes ei tundu esmapilgul loomasõbrad olevat.
Koerad on ka osavad suhete sõlmijad. Omanikud tõdevad, et just koerte pärast jäädakse väga tihti nii oma töötajate kui ka klientidega pikemalt suhtlema. On neidki, kes tulevad kontorisse just koertele külla, toovad neile midagi maitsvat, teevad pai ja mängivad natuke. Märkamatult muudavad sellised hetked ka töötajate omavahelised suhted oluliselt soojemaks.
Donnal ja Morrisel on välja kujunenud ka kindel hommiku- ning õhturutiin. Hommikuse tervitusringi käigus käiakse läbi kõik kauplused ja nii mõnigi müüja pakub koertele siis leti alt midagi maitsvat. Otse loomulikult on need Morrise ja Donna lemmikinimesed. „Täna anti Donnale näiteks põdravorsti,” rääkis omanik. Morrise lemmik on aga pirukamüüja, kes talle ahjusoojad lihapirukad kõrvale paneb, või siis lihamüüja, kelle leti eest läbi käies hakkab Morrisel momentaanselt suu vett jooksma.
Turu juhataja on suur loomasõber ja tänu sellele on turu uksed ka koertele avatud. „Kuigi kõik meie rentnikud loomadega oma pinnale ei luba, mis on ka mõneti mõistetav, kuna enamasti on meil tegemist lahtise toidukaubaga, siis leidub ka väga palju neid kohti, kuhu võib oma lemmikuga siseneda,” räägib ta. Kindlasti on kõik loomad oodatud väliturule. Kuna turul sagib palju rahvast ja nende tähelepanu on pakutavatel hõrgutistel, soovitab Sigve väiksema koera seal sülle võtta, vastasel juhul on oht, et pisikene võib lihtsalt jalgade alla jääda. Ta usub, et kui enne söögikohta või mõnda kauplusesse koos koeraga sisenemist selleks luba küsida, ei ole keegi sellele vastu. „Olen märganud, et aval suhtumine ja naeratus avab ka loomadele nii mõnegi ukse!”
„Meil on koertega sisenemist keelav silt ukse peal tegelikult ainult Rimi pärast,” sõnab juhataja. Sinna koertega minna ei tohi. „Me ei tea ju, äkki keegi on allergik, äkki keegi kardab jne – inimesed on erinevad,” põhjendab juhataja. Tema sõnul ei saa loomi igale poole lubada lahtiste toiduainete pärast, kuid kui omanikul on väikene koer, kes mahub kaenlasse, ei ole mitte keegi kurjustama läinud. Teine võimalus on tulla turule kahekesi, nii et üks hoiab koera ja teine samal ajal ostab, pakub juhataja lahenduse.
Donna ja Morris on Pärnu turul käinud alles paar kuud, kuid selle lühikese aja jooksul on nad pugenud töötajate südameisse. Kontorielu on mõlemat koera ka oluliselt muutnud. Kui Morris tööl käima hakkas, oli ta väga arglik ja peitis end tihtilugu omaniku selja taha, kuid erinevate inimestega kokku puutudes on koer õppinud, et nad ei olegi nii ebameeldivad, kui ta kartis. Intensiivne suhtlemine on muutnud Morrise palju avatumaks.
Ka Donna on kontorielust palju võitnud. Tema sai autosõiduhirmust üle. Kutsikana kartis ta seda väga, sest hirmuäratav masin viis teda vaid loomakliinikusse. Tänu tööl käimisele on Donna igapäevase autosõiduga ära harjunud ja õppinud seda nautima. Ka Donnale ei meeldi koju jääda. Hevelini sõnul on ta nõus sinna jääma ainult siis, kui magamistoa uks paokile jääb. Donna teab, et siis saab ta voodisse magama minna.
Suvepealinnas on olukord koerte jaoks aja jooksul palju paremaks läinud. Muidugi on endiselt kohti, kuhu koeraga minna ei tohi, kuid järjest rohkem tekib juurde neid, kuhu koerad on lubatud ja isegi oodatud. Pärnu turg on üks neist.
