Kolmel Tallinna koeral diagnoositi üliohtlik nakkushaigus: kuidas seda ära tunda?
Detsembrikuus diagnoositi Eesti väikeloomaarstide seltsi andmetel kolmel Tallinna koeral koerte katk. Koertel omavahelist kokkupuudet ei olnud. Loomaarst Tiina Toomet tõdeb, et nende kliinikus diagnoositi viimane teadaolev katku juhtum aastal 1996. Nüüd on üliohtlik nakkushaigus tagasi.
Koerte katk on morbilliviiruse (paramyksovirus) poolt põhjustatud nakkushaigus. Lisaks koerale võivad nakkuse saada ka tuhkrud, naaritsad, rebased ja kährikkoerad. Inimene ja kodukass ei ole ohustatud.
Haiguse kliinilised tunnused varieeruvad ja erinevust esineb ka liigiti. Mõned koerad võivad haiguse läbi põdeda ilma sümptomaatikata, aga tuhkrute suremus on ligi 100%. Haiguse peiteaeg on tavaliselt 1-2 nädalat.
Kuidas haigust ära tunda?
Koerte katk kulgeb palaviku, nohu ja silmade tabandumisega (mädane nõrevool ninast ja silmadest). Võib kaasneda ka isutus, uimasus, oksendamine ja kõhulahtisus. Haiguse edenedes, kui organism nõrgeneb, tekib kopsupõletik ja närvisüsteemi tegevuse häired. Häired võivad tekkida peale nakatumist ilma, et mingeid muid märke haigestumisest oleks täheldatud. Tiina Toometi hinnangul on hiljaaegu Tallinnas ja Tartus diagnoositud juhtumid olnud ilmselt samasugused. Tema sõnul esineb vahel ka nahamuutusi: käpapadjandid ja ninapeegel muutuvad kõvaks (hüperkeratoos). Ravi on sümptomaatiline ja prognoos kahtlane või lausa halb.
Kuidas haigust diagnoositakse?
Haiguse diagnoosimiseks võetakse proov silma sidekestalt või seljaajuvedelikust (elupuhune diagnoosimine) või lahangujärgselt elunditest. Viirust määratakse PCR- testiga (polümeraasi ahelreaktsioon). Vereproovist saab määrata antikehi, kuid need on vaktsineeritud koertel seal niikuinii olemas ning seetõttu see meetod haigestumise kindlakstegemiseks ei sobi.
Kõige rohkem leidub nakkusohtlikku viirust haige looma hingamisteedes, levides ühelt loomalt teisele peamiselt piisknakkuse (köha, aevastus) ja pisarate kaudu. Edasikandjaks võivad olla ka haige koera eritistega kokku puutunud esemed ja pinnad. Nakkuse saanud loom eritab viirust tavaliselt 1-2 nädalat, aga võib olla nakkusohlik ka mitu kuud.
Viirus säilib toatemperatuuril tunde ja madalatel temperatuuridel (0–4 °C) isegi nädalaid. Ultraviolettkiirgus, soojus ja tavalised desinfitseerimisvahendid hävitavad viiruse.
Vaktsineeritud ema ternespiimaga saadud antikehad kaitsevad vastsündinud kutsikaid nakkuse eest esimesed 2-3 elukuud. Kui koerad jäävad vaktsineerimata, võivad kõik haigestuda, mistõttu on koerte regulaarne vaktsineerimine väga oluline. Sellega on tagatud nii üksikindiviidi kui karja immuniteet. Kui enamus populatsioonist on vaktsineeritud, on kaitstud ka üksikud, miskipärast vaktsineerimata jäänud isendid või sellised koerad, keda on küll vaktsineeritud, kuid nende organism ei ole suutnud piisavat immuniteeti välja töötada.
Tiina Toometi sõnul diagnoositi viimane katkujuhtum Tiina Toometi loomakliinikus eelmisel sajandil, aastal 1996 või veelgi varem. Tema sõnul on üksikjuhtumeid Eestis ka hiljem esinenud, kuid pärast korralike vaktsiinide ilmumist, eelmise sajandi viimasel kümnendil, ei ole haigus epideemiana enam esinenud. Soomes oli suurem katkupuhang aastatel 1994–1995. Kõik hilisemad katkijuhtumid on tuvastatud kas mujalt sissetoodud kahtlase vaktsineerimistaustaga koertel või sellisetel, kelle puudulik immuunsüsteem ei ole võimaldanud piisava kaitse teket.
