VIDEO | Hundid tunnevad sügavat leina
Teaduslikud uuringud loomade leinast pole kahtlustele palju ruumi jätnud. Leina pole täheldatud mitte vaid elevantide, ahvide ning suurte mereimetajate seas, vaid ka lugematul arvul teiste liikide puhul – merilõvidest rebasteni ning laamadest harakateni. Muidugi on loomade leina märganud ka paljude koduloomade omanikud. Loomade seas pole ennekuulmatu ka leinale järgneva sügava depressiooni tunnused, mis vahel on lõppenud lausa leinaja enese surmaga (peamiselt vähese söömise tõttu). Kui lähedane on hukkunud traagilisel moel, on mitme liigi puhul täheldatud ka selgeid posttraumaatilise stressihäire sümptomeid.
Tõsi, teised loomad ei pruugi kaotusvalu kogeda täpselt samamoodi kui inimesed, kuid see ei muuda nende leina vähemoluliseks. Üks on aga kindel. Etoloog Marc Bekoffi sõnad vastavad tõele: „Meist on ülbe arvata, et meie oleme ainsad loomad, kes leinavad.“
Hundid on ülimalt sotsiaalsed ja intelligentsed. Nende erakordselt väljendusrikas kehakeel teeb leina vaatlemise ehk lihtsamaks kui paljude teiste liikide puhul. Nii nagu teistelgi loomariigi esindajatel väljendub lein huntidel indiviiditi väga erinevalt. Mõni langeb sügavasse depressiooni ning taastub kaua, teisel aga õnnestub tavapäraste tegevuste juurde naasta juba mõne päeva möödudes.
Ühe Yellowstone’i rahvuspargi (USA) hundikarja juhtemane, hunt number 14 tegi pärast oma partneri surma midagi ennekuulmatut. Ta jättis oma järglased (sh 9-kuused kutsikad) ja lahkus territooriumilt, liikudes maastikule, mis on loomade jaoks niivõrd vaenulik, et seal ei leidunud ühegi looma käpajälgi (Yellowstone’is on teatavasti palju kuumaveeallikaid). Nädal hiljem tuli ta oma karja juurde tagasi.
Loomaaiahuntidega töötades olen näinud, kuidas hundid uluvad pärast kauaaegse kaaslase lahkumist nädalaid. Ka metsikud hundid uluvad pereliikme surma korral sageli pikalt ja kurblikult. Nagu Bekoff on öelnud: „Lein on pühendumise hind.“
Mitmete hunditeemaliste loodusfilmide autorid, ameeriklased Jim ja Jamie Dutcher on kirjeldanud ühe hundikarja leina pärast seda, kui puuma murdis nende karjahierarhias kõige madalamal positsioonil asetsenud emase hundi. Kari justkui kaotas oma vaimu ja mängulusti. Nad ei ulgunud enam ühtse grupina, vaid üksi ja kurblikult. Kui nad lähenesid kohale, kus karjaliige tapeti, hoidsid nad oma sabad ja pead madalal ning liikusid pehmelt ja aeglaselt. Sündmuspaika uudistasid nad alandlikul moel, kõrvad peadligi ning sabad maadligi tõmmatud. Alles kuus nädalat hiljem muutus karja käitumine taas tavapäraseks.
Ökoloog Carl Safina on oma raamatus „Beyond Words: What Animals Think and Feel“ kirjutanud huntide kohta järgmist: „Kui nad on elus, hüüavad nad üksteist, otsivad üksteist ja lähevad tagasi sama pesapaiga juurde. Nende käitumine näitab selgelt, et nad suudavad oma kaaslasi, pesa- ja kodupaiku ette kujutada. Nad eeldavad, et nende kaaslane tuleb tagasi. Kui partner kaob, jätkab ellujääja tema otsimist. Nad teavad, keda nad otsivad. Teisisõnu, nad igatsevad neid. Seejärel, nagu meiegi, nad kohanevad ja elu läheb edasi. Vahel läheb see edasi väga muutunud viisil“.
Allikas: Hunt- Eesti rahvusloom Facebooki lehekülg
