Šamaanide salapärane abiline Peruu karvutu koer sirgus põlatud tõust rahvuslikuks kultuuripärandiks

Peruu karvutu koer oli aastasadade jooksul põlatud tõug: konkistadoorid pidasid teda seotuks saatanaga ning süüdistasid nagu pärismaalasigi šamanistlikes rituaalides. Praegu on sellest tõust saanud ametlikult rahvuslik kultuuripärand.

Arvatakse, et karvutud koerad on Peruu aladel elanud juba alates 200. aastast eKr. On vähe koeratõuge, kelle välimus oleks aastatuhandete vältel püsinud nii muutumatuna. Arheoloogid on avastanud tuhandeaastaseid haudu, kus inimskelettide kõrval lebavad ka koerad, kelle luustik annab alust arvata, et tegemist on karvutute koerte esivanematega. Kolumbuse-eelsetes müütides ja legendides on karvutul koeral väga oluline koht. Inkade joonistustel ja keraamikas on selliseid koeri kujutatud väga sageli: alati peremehe kõrval, valvsad nagu kotkad.

Nende tagakiusamine algas XVI sajandil pärast katoliiklastest konkistadooride sissetungi, kes musti ja kiilaid olendeid arvasid olevat pärit saatanast. Karvutud koeri seostati pärismaalastest šamaanide ja nende ravitsemisrituaalidega. Niisugune arusaam püsis pea XX sajandini. Tõug oli selleks ajaks väljasuremise äärel, koerad muutunud lemmiklooma asemel tänavakrantsideks.

Tõu omalaadne välimus annabki alust teda salapäraseks pidada. Rahvusliku folkloori hulka kuulub näiteks see, et karvututel koertel on oma sooja naha tõttu reumat ja hingamisteede haigusi leevendav mõju.

1985. aastal jõuti viimaks nii kaugele, et Peruu karvutu koer klassifitseeriti ametlike koeratõugude hulka, kuuludes špitside alajaotusesse. See tähendab, et erinevalt näiteks puudlitest või buldogitest on tegemist täiesti segamata tõuga. Alates tõu tunnistamisest tähistatakse 12.juunil iga-aastaselt Peruu karvutu koera päeva.

2001. aastal sai karvutust koerast ametlikult Peruu kultuuripärand. Viimasel 20 aastal on teda rohkelt eksponeeritud kõikvõimalikel kunstialadel ning valminud ka koeri kujutavad skuptuurid. Valitsuse korralduse kohaselt peab igas Peruu muuseumis elama üks niisugune koer. Peruulased on nimetanud seda koeratõugu üheks oma rahvusliku identiteedi osaks.

Peruu karvutute koerte sõprade liidu esinaine Claudia Galvez iseloomustab neid koeri kui väga kiinduvaid, sooje, hästi alluvaid loomi, kes kunagi ei hammusta ning sobivad seetõttu suurepäraselt lemmikloomadeks ka lastele.

Koeri, kelle hüüdnimi calato tuleneb quechua keelest ja tähendab "paljast", on mugav pidada ka seetõttu, et jääb ära mure kirpude pärast. "Neid on olemas igat värvi - täpselt nii, nagu loodus on andnud," kirjeldab Galvez.

Allikas: https://perufolklorico.blogspot.com/