Südantlõhestav kiri: mida tundis omanik, kui pidi eaka koera magama panema?
Baskimaalt pärit Borja Ortiz pani avameelselt kirja oma emotsioonid, kui sai teada, et peab koera surmasüstile saatma.
"Lara on meie peres elanud sellest ajast, kui ta oli pooleteise kuune. Mäletan elavalt, kuidas see pisike kääbus 2008. aasta septembris meie majja jõudis, ma ta tekiga katsin ja ta tunniks ajaks magama jäi. Sellest hetkest alates kuni lõpuni tundsin temaga katkematut sidet ja mul on praegu oma tundeid raske selgitada. Lara on nüüd läinud ning paljud ilmselt ei suudagi mõista, et tegu on pereliikme lahkumisega.
Esimesest momendist peale olime nagu sukk ja saabas, miski ei võinud meid lahutada. Hämmastav oli näha, kuidas ta pisike keha välja venis, kuidas ta käpakestest suured sirgusid. Mõne aja pärast kolisin Madridi ja temast lahusolek oli mulle raske. Õnneks tõid mu vanemad aeg-ajalt ta paari nädala kaupa minu juurde. Lubasin tal ronida sohvale, magada minu kaisus, hellitasin teda rohkem kui varemgi."
Elasin sel ajal metsaäärses majas, kus Lara ühel päeval lõhna järgi jälgi ajades kaduma läks. See oli üks hirmsamaid hetki mu elus! Õnneks saabus appi Guardia Civil (politsei- toim.) ja aitas mul ta leida, nii et jõudsime koju rõõmuhüpetega. Enam ma sel aastal temast ei lahkunud.
Hiljuti tabas mind ootamatu mõte: Lara on 12-aastane ja hakkab vanaks jääma. Galgo tõu oodatav keskmine eluiga on aga 13 aastat. Muidugi muutis see mind närviliseks, ent ma veel ei teadnud, et halvim on kohe ees.
Möödunud aasta viimasel päeval saime kurva uudise: Lara on haigestunud luuvähki ning ainus võimalus ta elu pikendada oleks käpa amputeerimine. See teadmine muutis kogu meie perekonna jõuetuks: mida hakkab kolme käpaga peale 12-aastane hurdaline, kelle suurimaks rõõmuks on jooksmine ja mägedes ronimine? Võtsime vastu otsuse ravida teda nii kaua, kui ta vastu peab. Kahjuks rauges ta jõud väga ruttu. Jaanuari keskel suutis Lara liikuda ainult esikäppade abiga ning kasvaja oli kõvasti suurenenud. Taipasime, et nüüd on aeg hüvasti jätta.
Sõitsin pühapäeva hommikul 400 kilomeetrit Madridist Bilbaosse. Need olid kõige pikemad kilomeetrid mu elus. Mul oli vaja mõneks hetkeks veel Laraga kahekesi olla.
Kui koju jõudsin, siis koer enam ei liigutanud - oli harjumatu kogeda, et ta ei jookse sabaga vehkides uksele vastu. Nüüd ulatas ta mulle sohvalt ainult ühe käpa. Sellel ööl ma temast ei lahkunud. Lamasin tema kõrval ja hellitasin teda nagu ei kunagi varem. Teda vaadates tabas mind hullumeelne tunne, nagu ta teaks, mis juhtumas on. Et mõne tunni pärast muutub kõik.
Jõudsime koos venna ja vanematega loomakliinikusse kell 11. Lara värises üleni, kui loomaarst talle laual esimese süsti tegi. Need olid viis kõige pikemat minutit mu elus. Seisin ta kõrval, rahustasin teda ja kinnitasin, et armastan teda alati. Tema karva lõhn veel ninas, lahkusin toast, sest järgmine süst pidi kõik lõpetama ja see vaatepilt tundus liiga valus.
Tühja, ilma koerata koju jõudes jooksid mu silmist pisarad: Lara pidanuks olema siin ja mind tervitama, aga see ei olnud ju nii. Pärastlõunal pesi ema ära selle madratsi, kus koer maganud oli, et see alles hoida. Ma ei oleks kunagi varem tulnud mõttele, et 12 aastat minu elus osalenud koer võib jätta niivõrd suure tühimiku. Ta oli alati minu kõrval, ei vedanud mind kunagi alt, noris silitusi, vaatas otsa, et ma temaga tegeleksin. Ta ei teinud kunagi midagi, mida ette heita. Aga nüüd teda enam pole.
Ma armastan sind, Lara!"
Allikas: yasss.es
