FOTOD JA VIDEO | Visa hing: doonorkassi abiga surmasuust pääsenud onu Leo nõutab omale jalutamistrakse
Mõne kuu eest kirjutas Delfi Lemmikloom tänavalt püütud kassist onu Leost, kes tänu doonorkass Kretule sai uue võimaluse elada. Onu Leo taastumine on olnud küll vaevaline, kuid tulemus seda väärt: kass harjutab nüüd traksidega jalutamist ja ähvardas vahepeal heast elust liiga paksuks minna.
Onu Leo püherdab päikeselaigus, ajab end äkki püsti ja hüppab Pontsule kaela. Ta ei ole juba kolm kuud niimoodi mänginud. Kartsin, et Leo ei hakka enam kunagi uuesti möllama, sest paranemine on olnud vaevarikas. Kui Kretu oli onu Leole oma verd loovutanud, hakkas Leol küll parem, kuid terveks sai ta alles siis, kui soe lumeta talv oli märkamatult üle läinud lörtsiseks kevadeks.
Käesoleva aasta talv kujunes meie perele enneolematult raskeks, sest lisaks onu Leole haigestusid teisedki kassid: Kretu sai nohu, Pontsu põiekristallid ja Buffy’l jätkus juba varasemalt alanud lümfoomiravi. Nimelt diagnoositi Buffy’l 2019. aasta septembris lümfoom - lümfisüsteemi vähk. Ajaliselt langes see kokku onu Leo ninakoopaoperatsiooniga, millest kirjutasin eelmises loos. Nad käisid paaripäevase vahega lõikusel ja jõllitasid kodus üksteist vihaselt nagu tahaks paika panna, kumb on kõvem vend, kummal on suuremad õmblused. Meile, inimestele tähendas see muidugi kohutavat stressi ja suurt auku eelarves.
Kõhetust tänavakassist õhupalliks
Jaanuaris trombotsütopeenia ja aneemia vastu ränka võitlust pidanud onu Leo paranemine kulges üle kivide ja kändude. Vereülekandest ei piisanud, juurde tuli võtta ka mitmeid ravimeid. Üks neist põhjustas ülekaalu. Juba paar nädalat pärast ravi algust sarnanes Leo Jaapani animetegelasele, metshaldjas Totorole. Allveelaev, Õhupall, Kaubalennuk – neid uusi nimesid talus vapralt 5,9 kilolt 7,5 kiloni jõudnud nunnupall. Loomulikult panime ta lahjemale dieedile ja nüüdseks on kaalutõus peatunud.
Kui onu Leo verepilt hakkas paranema, vähendasime järk-järgult ravimikogust, kuid kuna loom võttis samal ajal kaalus juurde, jäi doos kehamassi suhtes plaanitust väiksemaks. Lõpuks piisas ühest Buffy käpahoobist, kui onu Leol tekkis taas trombotsütopeenia: veri enam ei hüübinud ja iga kriimustus tekitas verevalumi. Leo kõrva taha kerkis suur ja küllap ka valus tervet kaela hõlmav hematoom. Verenäitajad muutusid taas kehvaks ja Leo jäi loiuks. Limaskestad muutusid kahvatuks ning Leol ilmnes kummaline komme põrandat limpsida. Vahetult peale vabariigi aastapäeva käisime arstil. Head uudised jäid tulemata. Jälle tuli tõsta ravimidoosi ning lisaks anda valuvaigistit.
Uus õnnetus - vereparasiidid
Tervenemine hakkas venima, kuni selgus, et Leol on vereparasiidid. Ravim, mida nende vastu kirjutati, aitas Leo lõpuks august välja. Kuur on olnud pikk, aga tõhus ja viimane arstivisiit tõi meile naeratuse näole: veri oli ideaalne! Lisaboonusena selgus, et tänu antibiootikumidele on ka Leo ninapiirkonna luustik tihenenud. Sügisel arvasid arstid, et põletikust tingitud luukahjustused on pöördumatud, aga läks teisiti. Mõnda aega tuleb veel rohtu võtta, aga usume, et suvi toob tervise ning kõik eelnev vajub uttu kui õudusunenägu. Samas ei tohi olnut ka unustada, sest kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta.
Iial ei unune ärevad tunnid kiirabikliinikus või kodus tohtri kõnet oodates. Ei unune, kuidas Leo tahtis väga süüa, aga nõrkuse ja valude tõttu ei saanud ja kuidas toitsin teda süstlaga. Kuidas iga tunni tagant kontrollisin, kas ta veel hingab. Kuidas öösiti ärkasin, et vaadata, kas Leo on elus. Kuidas manustasin kassidele sajal erineval meetodil tablette, kokku kolm korda päevas ja kuidas seetõttu isegi osavõtt ühepäevasest konverentsist kujunes keeruliseks. Kuidas ma ei jõudnud iga-aastasele karusnahavastasele meeleavaldusele. Kuidas ma mitte kuhugi enam ei jõudnud, aga see-eest sain tagasi oma rõõmsa ja mänguhimulise kassi.
Olen koostanud Leo haigusloost kausta, et tulevikus oleks, millele toetuda. Vereproovid, laborivastused, arved… loodan, et ma ei pea sinna kausta enam ühtegi lehte lisama.
Kibeleb rihma otsas õue
Onu Leo on viimasel ajal muutunud palju elavamaks ja jutukamaks. Hiljuti juhtus midagi, millest poleks osanud undki näha: onu Leo õppis nagu möödaminnes rihmas jalutama! Mu neljast kassist käivad väljas Kretu ja Buffy. Neil on oma traksid ning piisavalt pikad jalutusrihmad, mis annavad neile vabaduse õues ringi uudistada, kuid samas takistavad põgenemast, kui neid miski peaks hirmutama. Kassid on väga tundlikud valju heli ja ootamatuste suhtes. Ka koerad ei meeldi neile. Nähes, kuidas Buffy ja Kretu ukse juures välja küsivad, läks onu Leo vooluga kaasa ja küsis ka. Nalja pärast paningi Kretu traksid onu Leole ümber. Tegu on koertele mõeldud traksidega, mille suurust saab reguleerida.
Et onu Leo lasi vastu punnimata end valmis sättida, otsustasin kohe härjal sarvist haarata ja me astusime trepikotta. Mu üllatuseks hõljus Leo kergel sammul ringi, hõõrus end vastu seinu ja suundus hüpeldes trepist üles järgmisele korrusele, vaadates vahepeal tagasi, ega ma ära ei ole eksinud. Esialgu me majast välja ei kipu, aga eks näis kui ilmad soojaks lähevad. Loodan, et seda loevad ka need, kelle arvates oleksin onu Leo piinad pidanud juba ammu lõpetama.
Hukkamine pole ainus lahendus
Mulle on öeldud, et olen eriliselt hooliv ja hoian oma kasse väga, aga ma arvan, et nii peabki olema, sest alternatiiviks on looduslik valik. Inimeste puhul looduslikult valikust ei räägita vaid püütakse anda parimat võimalikku ravi. Praegu möllab koroonapandeemia. Riik kehtestas piirangud selleks, et vältida massilist nakatumist, mis tooks kaasa meditsiinisüsteemi ülekoormuse, kus kõigile haigetele ei jätku ressursse ning arstid oleksid sunnitud valima, kes saab abi ja kes jäetakse surema. Suhtun loomadesse ja inimestesse võrdselt. Nii nagu inimesi ei jäeta saatuse hooleks, ei tohi jätta ka loomi ega linde. Aeg näitab, kas koroonaviirus õpetab inimkonnale midagi uut ja edasiviivat või jätkub kõik vanas vaimus, kus hoolimatus keskkonna ja loomade suhtes käivad käsikäes. Kui võimalik, jäta tapmata. Kui saad, siis aita! Kui aidata enam ei saa, lase minna, aga ole aus: kas tõesti on kõik võimalused ammendatud ja ainus tee eutanaasia? Surra ja surmata jõuab alati, tõeline kangelastegu on surijale elu tagasi anda, kusjuures eesmärk pole lihtsalt eksistents vaid piinadest vaba, elamisväärne, sisukas ja ehk isegi nauditav elu.
Tänan kõiki arste, kes on onu Leod kannatlikult ja pühendunult ravinud! Kuna teid on olnud palju, siis nimeliselt kedagi esile tooma ei hakka. Suur tänu ka kõigile nõu ja jõuga toeks olnud tuttavale ja sõpradele! Onu Leo naudib elu!
