Hirmuäratavad krambihood nõuavad koeraomanikult külma närvi
Epilepsiahoog on tõsine ning hirmuäratav seisund, kuid sageli on võimalik seda ravimitega kontrolli all hoida ning oma lemmikuga veel mitmeid aastaid koos kvaliteetaega veeta. Loomaarst Helen Valk selgitab, mis on epilepsia tekkepõhjused ning mida omanik saab koera olukorra kergendamiseks ette võtta.
Epilepsia ehk langetõbi on üks kõige sagedasematest kroonilistest neuroloogilistest haigustest lemmikloomadel. Selle esinemissagedus on 0,6-0,75% üleüldisest koerte populatsioonist, mis tähendab, et ligikaudu iga 130. koer, kes satub tervisemurega loomakliinikusse, saab epilepsia diagnoosi.
Epilepsia ehk langetõbi on kompleksne aju haigus, kus äkki tekkinud ebanormaalne aju aktiivsus põhjustab kliinilisi tunnuseid nagu krambid. Epilepsia hood on episoodilised ning valdavalt lühikesed (sageli alla 2-3 minuti).
Tekkepõhjuse alusel jaotatakse epilepsiat kolme gruppi (geneetiline epilepsia, kus on teada epilepsiat põhjustav geen või geneetiline taust; kahtlustatakse geneetilist tausta nt konkreetsel tõul sageli esinev; ning idiopaatiline epilepsia ehk tekkinud teadmata põhjusel).
Epilepsia tekkimise põhjuseks võivad olla ka struktuursed muutused ehk krambihood tekivad ajus või koljus toimuvate protsesside tõttu näiteks aju veresoonte patoloogiate, põletikuliste haiguste, nakkushaiguste, traumade, anomaaliate/arenguhäirete, kasvajate, degeneratiivsete haiguste korral. Neid seisundeid on võimalik tuvastada kujutava diagnostika (MRT, KT), seljaajuvedeliku proovi uurimise abil, DNA testi kaudu või lahangul.
Põhjused võivad jääda ebaselgeks
Väga suurel osal juhtumitest ei ole krampidel otsest tekkepõhjust ning sellisel puhul nimetatakse seda idiopaatiliseks epilepsiaks.
On teada, et osadel koeratõugudel on epilepsia tekkimine seotud kindla geeni defektiga, näiteks Lagotto Romagnolol, Rhodesia ridgebackil, belgia lambakoeral, Boerboelil ehk Lõuna-Aafrika mastiffil.
Osadel tõugudel ning teatud koerte sugupuudes on epilepsia esinemissagedus kõrgem, mistõttu võiks kahtlustada pärilikku epilepsiat, kuid sageli ei ole geenidefektid teada ning epilepsia võib tekkida ka paljudest teguritest tingitud põhjustest sh elukeskkond, areng, eelsoodumus, geneetilised tegurid.
Epidemioloogiliste uuringute tulemusel selgub, et idiopaatilist epilepsiat esineb sagedamini labradori retriiveritel (3,1%), belgia lambakoertel (9,4%), petit Basset Griffon vendeenil (8,9%). Koera tõugude uuringute alusel on epilepsiat sagedamini kirjeldatud bokseril, iiri hundikoeral, Inglise springerspanjelil, Ungari Viszlal, Berni Alpi karjakoeral, standard puudlil, belgia lambakoeral, borderkollil, Austraalia lambakoeral, borderterjeril, dalmaatsia koeral, Soome püstkõrval ning nende puhul on saadud tõendust pärilikust epilepsiast.
1964ndast aastast alates on inimeste epilepsiat põhjalikult uuritud ning erinevaid tekkepõhjuseid otsitud. Kaua aega kasutati veterinaarias sarnaste seisundite kirjeldamiseks inimeste klassifikatsioone, kuid alates 2015. aastast on kasutusel veterinaarne põhjalik juhis lemmikloomade epilepsia klassifitseerimises, diagnoosimises ja ravis.
Mõni hoog on vaevumärgatav
Epilepsia puhul eristatakse kahte liiki hootüüpe: fokaalsed ehk osalised ehk paiksed ja generaliseerunud ehk kogu keha haaravad hood.
Fokaalsed ehk paiksed krambihood tekivad aju aktiivsuse häirest konkreetses piirkonnas ajus ühel aju poolkeral. Kliinilisteks tunnusteks võivad olla näotõmblus, korduv katkendlik pea liigutamine, ühe jäseme tõmblused, rütmiline silmade pilgutamine, laienenud pupillid, ilastamine või oksendamine, käitumismuutused nagu närvilisus, seletamatud hirmuepisoodid, seletamatu omanikult tähelepanu otsimine.
Generaliseerunud ehk kogu keha haaravad krambihood tekivad, kui mõlemad aju poolkerad on ebanormaalsest aju aktiivsuse häirest haaratud. Generaliseerunud krambihoog võib esineda eraldiseisvalt või järgneda ka fokaalsele ehk paiksele krambihoole. Generaliseerunud krambihoog on selline, mille tunnuseid kõige sagedamini teatakse ehk tekkivad toonilis-kloonilised krambid, loomal esineb teadvuse kadu, suurenenud süljeeritus, vahel ka tahtmatu põie tühjendamine, roojamine. Generaliseerunud krambihood tekivad tavaliselt puhkeolekus või magades, kestavad vähem kui 5 minutit ning peale hoogu on loomad sageli segaduses, rahutud, isutud või sootuks suurenenud söögiisu ja joogijanu, magavad sügavalt, võib esineda ebanormaalset liikumist, koperdamist. Harvem esineb agressiooni, pimedust.
Pärast krampe on koer segaduses
Epileptiline hoog koosneb krambist ning krambijärgsest perioodist, kui normaalne aju aktiivsus on taastunud.
Krambijärgne periood võib olla väga lühike või kesta mitu tundi kuni mitu päeva. Krambijärgsel perioodil on loom segaduses, väsinud, magab rohkem, koordineerimatust liikumisel, joob rohkem, urineerib sagedamini. Raskematel juhtudel võib krambihoo järgselt esineda ka pimedust ning agressiooni.
Osadel loomadel võib esineda ka krambihoole eelnev periood, mis võib kesta tundidest päevadeni. See periood võib anda omanikule aimu sellest, et lähiajal on oodata krambihoogu. Selle tunnusteks võivad olla närvilisus, agressioon, omanikult tähelepanu otsiv käitumine. Sellist käitumise muutust tuleb kindlasti eristada osalisest ehk fokaalsest krambihoost. Krambihoole eelnev käitumine kestab tavaliselt tunde kuni päevi, kuid paikne ehk fokaalne krambihoog on palju lühem (sekundid kuni minutid).
Juba haigel loomal soodustavad krambihoo tekkimist ärevus, hirm, uus situatsioon, suguline aktiivsus, ilutulestik.
Kuigi paiksete ehk fokaalsete krambihoogude ajal tundub omanikule, et loom on teadvusel (ärkvel, kuid segaduses, ei tunne omanikku ära, ei vasta käsklustele), siis ei saa me olla kindlad, kas koer tegelikult ka teadvusel on.
Tänapäeval peetakse epileptilisteks krampideks hooge, kus 24 tunni jooksul on olnud kaks või rohkem krambihoogu.
Salvestage krambihoog filmides
Kahjuks ei ole võimalik loomadel ainult krambihoogude kirjelduse alusel nende tekkepõhjuseid kindlaks määrata ning seetõttu on loomaarstil diagnoosimiseks vajalik kasutada mitmeid vahendeid. Oma lemmiklooma on alati krampides väga raske näha, seetõttu peale esmase ehmatuse möödumist, soovitame hoogu filmida. Loomaarst võib videost täheldada veel mingeid olulisi detaile, mida omanik ei oska märgata. Lisaks oleks hea vaadata kella, kui kaua hoog kestab, sest sellises olukorras tunduvad alati sekundid kui lõpmatud minutid.
Loomakliinikus teostab loomaarst põhjaliku küsitluse looma eelnevate haiguste, tekkinud muutuste kohta tema igapäeva tegevustes ning käitumises ning teeb loomale lisaks üldisele läbivaatusele ka neuroloogilise ülevaatuse. Lisaks on sageli vajalik teostada põhjalik vereanalüüs, uriiniproov, rindkere röntgenuuring ja kõhuõõne ultraheliuuring välistamaks teisi süsteemseid haiguseid, mis võivad krambihoo esile kutsuda. Epilepsia diagnoos saadakse sageli teiste haiguste välistamise meetodil. Seetõttu on sageli vajalik võtta ka seljaaju vedelikust proov välistamaks põletikulisi ning kasvajalisi haiguseid ning teostada kompuuter- või magnetresonantstomograafia uuring.
Krampide tekkimise põhjuseid on aga muidki, kui epilepsia. Krambihood võivad tekkida metaboolsetest ehk ainevahetushäiretest (madal veresuhkur, elektrolüütide häired veres, portosüsteemne maksa shunt, mis põhjustab entsefalopaatiat) või toksiinidest (karbamaat, organofosfaadid, tina mürgistus, etüleenglükool ehk auto jahutusvedelik, metaldehüüd, strühniin). Sõltuvalt mürgistusest võivad esmasteks tunnusteks olla ka lihastõmblused. Mürgistuste korral tekivad tunnused väga äkki (kuni 24 tunni jooksul) ning lisaks närvinähtudele esinevad ka seedetrakti, südameveresoonkonna ja hingamisteede sümptomid.
Kui eelnevad nimetatud uuringud on patoloogilise leiuta, saab krampide diagnoosiks idiopaatiline epilepsia.
Idiopaatilise epilepsia korral on krambivastane ravi eluaegne.
Millal alustatakse krambivastaste ravimitega?
Kui loomal on viimase 6 kuu jooksul olnud 2 või rohkem krambihoogu.
Kui esineb status epilepticus ehk krambihoog on pikem kui 5 minutit või 5 minuti jooksul on 2 või rohkem krambihoogu.
Kui krambihoo järgsed sümptomid on väga tõsised (näiteks agressioon, pimedus) või sümptomid püsivad üle 24 tunni. Hoogude sagedus ja kestvus on pikenenud viimase 3 hoo järel.
Ravimite valik on lai ning sageli kasutatakse vajadusel ka erinevate ravimite kombinatsioone, kui ühest ravimist ei piisa krampide tekkimise ennetamiseks. Ravimise puhul on peamiseks eesmärgiks olla krambivaba või see, et kui krambid tekivad, kestaksid nad lühemat aega ning mööduksid kergemate tunnustega. Ravimite kasutamisel on oluline ka see, et ei esineks tugevaid ravimite kõrvaltoimeid (apaatsus, uimasus, suurenenud söögiisu ja joogijanu ning seeläbi sagedasem urineerimine, koordineerimatu liikumine, oksendamine, kõhulahtisus). Osadel ravimitel on kõrvaltoimeid ka siseorganitele, näiteks maksatoksilisus, risk kõhunäärme põletiku tekkeks. Seetõttu on oluline vähemalt aastas korra kontrollida ka üldiseid vere näitajaid. Mitmete krambivastaste ravimite taset on võimalik verest määrata, see on vajalik selleks, et teada, kas ravim on terapeutilises vahemikus st et ei saaks liiga madalat või liiga kõrget doosi.
Kodusteks vahenditeks krambihoogude maha surumiseks on olemas ravimid, mida saab manustada pärasoolde või pihustada ninna.
Kui elate koos idiopaatilist epilepsiat põdeva loomaga:
Epilepsia puhul on tegemist on haigusega, mis mõjutab teie ja teie looma igapäevaelu. Haigusega tuleb arvestada, kui jätate looma üksinda koju või tahate kaasa võtta reisile. Krambivastaseid ravimeid tuleb anda enamasti eluaegselt ning on eluaegne kulutus.
Ravimeid tuleb anda regulaarselt st teatud arvu tundide järel.
Tõenäoliselt on aegajalt vajalik teha ravimite dooside korrigeerimist.
Soovituslik on pidada krambipäevikut.
Regulaarselt on vajalik kontrollida krambivastaste ravimite tõttu vere biokeemiat ja hematoloogiat ning ravimite kontsentratsioone verest.
Ka juba krambivastasel ravil oleval loomal võib tekkida status epilepticust ning kobarhooge ning sel juhul on vajalik esmaabiravimite olemasolu kodus krampide mahasurumiseks.
Ravi järk lõpetamine võib krambihood tõsisemaks muuta.
Võimalik, et kaasnevate haiguste korral võib esineda krambiravimite tõttu probleeme teiste ravimite manustamisega.
Tuleb arvestada, et ka toit (nt soola sisaldus), oksendamine ja kõhulahtisus võivad põhjustada krambivastaste ravimite halba imendumist ning seetõttu tuleb toiduvahetust teha järkjärguliselt.
Kui loomal tekib krambihoog, ei saa te kahjuks kodustes tingimustes väga palju teha, et oma looma aidata. Kui koer hakkab krambitama kohas, kus on ümberringi on palju esemeid, võiks võimalusel näiteks laua, tooli eest ära nihutada või suurema mööblieseme puhul panna looma ja eseme vahele näiteks padi. Kui on oht, et loom võib kuskilt alla kukkuda (nt diivan), siis tuleks võimalusel ta põrandale tõsta või alla kukkumise oht kõrvaldada näiteks patjadega. Kindlasti ei tohiks panna oma näppe koerale suhu, ta ei tõmba keelt kurku ning ei tee keele ohtlikult viga. Teie koer ei pruugi käituda sel ajal ootuspäraselt ning võite sootuks hammustada saada.
Samal ajal püüdke ise võimalikult rahulikuks jääda, vaadake kella, kaua hoog kestnud on ning võimalusel püüdke hoogu ka filmida, eriti juhul, kui tegu on esmakordse krambihooga.
Kui krambihoog kestab kaua (üle 5 minuti) või see on sama päeva jooksul teine krambihoog, tuleks kindlasti pöörduda esimesel võimalusel loomaarsti poole.
Koduseks esmaabivahendiks on olemas ka pärasoolde manustatav või ninna pihustatav krambivastane ravim, mille loomaarst määrab peale looma ülevaatust.
Kui loomal on krambihoog esmakordselt ning kestab kuni 2-3 minutit, taastub peale hoogu kiiresti ja käitub üsna tavapäraselt, siis on soovituslik loomaarstiga nõu pidada, kuidas edasi käituma peaks ning millal on vajalik loomaarsti vastuvõtule pöörduda. Edasine tegevuskava sõltub paljudest asjaoludest.
Sellise kroonilise haiguse nagu epilepsia puhul on väga oluline loomaarsti ning loomaomaniku vaheline koostöö oma lemmikloomale parima abi saamiseks.
