FOTOD JA VIDEO | Tartlanna peab koduaias siilirestorani

Armastad väga loomi, kuid ei saa pereliikme allergia tõttu neid pidada? Tartlanna Kristel leidis lahenduse siilide näol, keda nad perega mitmendat aastat järjest oma aias toitlustavad.

"Remondihullu päevaraamatu" blogi pidaja Kristel jagab lõbusaid seiku ühiselust siilidega.
"Pereliikme raskekujulise allergia tõttu pidime uue lemmiklooma võtmise juba igaveseks maha matma, kui loomakaitsjast sõber, maastikuarhitekt Karin Bachmann soovitas siili aeda meelitada. Mis võiks olla mõnusam kui vaikselt mööda aiaserva tuterdav teosöödik!" jutustab ta siilirestorani idee kujunemisloost.

Ühel õhtul juhataski saatus okaskera otse tema aeda.
"Suhteliselt nõutult vaatas siilike ringi, vudis terrassini ja tagasi – aga mitte kuskil ei paistnud midagi suupärast. Meie kaks jõllitasime teda üllatunud ja juhmil ilmel. Järgmisel õhtul olime me juba külalise võimalikuks visiidiks palju paremini valmis, varustatud keraamiliste pisikest toidunõude ja kassikrõbinatega. Isegi triibulise päevavarju panime välja, et vihm krõbuskeid läbi ei leotaks. Ei läinudki kaua aega, kui nurgast varju alt kostus matsutamist," kirjeldab Kristel.

Tollest kohtumisest kolm aastat tagasi sai alguse pikemaajaline sõprussuhe. "Muidugi polnud me siilikese tulekuks kuidagi valmistunud, sest kõik, mida me siilide kohta teadsime, piirdus enamvähem multifilmiga “Siil udus” - ja sel omakorda oli teatavasti päriseluga vähe pistmist. Järgnesid tunnid internetis erinevates foorumites surfamist ja teadmiste ammutamist: mida siil sööb, kus ta magab, kuidas talvitub ja nii edasi," meenutab nüüdseks juba kogenud siiliperenaine.

Esimesele toidukausile konstrueeris pererahvas loomapoe jäneste osakonnast kipaka katusealuse, mis paraku sügiseks täielikult loodusjõududele alla andis. Kristeli abikaasa võttis kätte ja meisterdas rododendronipõõsa varju terrassilaua ülejäägist peenema peatuskoha: kaks katusega söögikohta pluss värsket heina täis puhketuba. Lisaks on veel üks ökopuidust, ent väga vastupidav toiduvarjualune ka aia teises servas, juhuks kui sööjaid peaks rohkem olema.
"Muidugi puhastame siilirestorane igal õhtul korralikult, et nosijad saaks mõnusasti einestada – kuigi nende lauakombed vahel naerma ajavad. Näiteks käib meil Kausis Magaja, kel on komme pärast väsitavat söögikorda ka kausil kõhutades väike uinak teha. Uuem siilirahva toidulauatrend on krõbinad madalast kausist välja lükata, kausiga toidukoha uksele sõita ja niimoodi kausil külitades ja põrandalt süües aeda vaadata," kirjeldab Kristel siilide toidulauakultuuri.

Igas toiduboksis on oma veekauss, värsket vett vahetatakse seal kogu aeg ning lisaks leidub aias ka paar madalat jooginõud veega – et ka linnud või mesilased, kes heameelega lilledega maiustamas käivad, juua saaksid. Toidukaussides leidub spetsiaalseid siilitoidukrõbinaid, kuivatatud ussikesi ja muud siilidele suupärast.

"Oleme pakkunud ka siilidele mõeldud konserve. Varasematel aastatel koduaias tõelist massihävitustööd korraldanud teod on aga kadunud, ilmselt on uued sõbrad selle eest hoolitsenud Mõni muidugi veel ringi liigub, sest vahel on okaskerasid näha ka tigu või vihmaussi napsamas – elusat siilitoitu leidub aias niisiis samuti," selgitab Kristel.

Esimesed siilirestorani kliendid ristiti Siimuks ja Siiriks, kuid nüüdseks on nendega ühinenud juba terve suguselts.
"Eelmisel suvel kahtlustasime, et puhketoas on end sisse seadnud ka siiliemme koos pisiperega, sest keegi vedas suure hooga puhketuppa värsket rohtu ning suve keskpaigas alustasid mururinge paar siilipõnni. Katsume aiaelanikke võimalikult vähe häirida, sest ega suured rahvahulgad neile ei meeldi küll. Meiega ehk oma hiiglastest pererahvaga paisavad nad olevat harjunud ning kui terrassil või murul ringi liigume, see neid eriti ei sega, nemad ajavad rahulikult oma siiliasju. Peaasi, et fotokaameraga King Kong liiga lähedale ei tule – siis aetakse end puhevile ja kostab hoiatavat pobinat!" teab Kristel.

Ideega siilid aeda meelitada on ta siiani väga rahul: töökad siilid hoiavad ümbruse putuka- ja kahjurivabana, ent siilipidamisel tuleks aias vältida keemiat ning olla ettevaatlik muruniitmisel.

Siilile tuleks pakkuda talle sobivat toitu – kel pole spetsiaalseid siilidele mõeldud krõbinaid, sobib ka näiteks väiksemate krõbinatega linnulihast kassitoit.
"Mitte mingil juhul aga ei tohiks neile pakkuda piima ja leiba, see on okaskerale väga kahjulik ja loom võib koguni surra!" hoiatab Kristel. "Samuti tuleks madalasse joogikaussi panna värsket vett ning pakkuda loomakesele ohutut varjualust. Kui pole spetsiaalset siilimaja, sobib ka oksa- või lehehunnik aianurgas, kus inimesed ega muud loomad teda ei ärrita. Tuleb endale teadvustada, et kuigi koduaia elanik, pole siil nunnutatav lemmikloom, vaid omaette elav linnasiil liigiomase eluviisiga ning sellega tuleb arvestada."

Loe Kristeli ja siilide tegemistest lähemalt siit: https://ktdecohome.com/