Tihased peavad kohanema muutunud metsadega
Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogid jälgisid raadiosaatjatega varustatud emaste rasvatihaste liikumist Kilingi-Nõmme ümbruse metsades poegade toitmise ajal ning uurisid nende elupaigakasutust: milliseid kohti need rasvatihased külastavad ning kas need kohad erinevad ülejäänud metsast.
Mai teisel poolel sirguvad rasvatihase (Parus major) ja mitmete teiste metsalindude pesades pojad. See on aeg, mil metsad rohetavad ning näib, et linnupoegade toitmiseks röövikuid ning muid putukaid on kõikjal külluses. Paraku näeb lind metsa inimesest erinevalt: on halvemaid ja paremaid toitumiskohti, samuti on mõni koht ohtlikum, sest seal võib varitseda kiskja. Seega jaguneb üks mets linnu jaoks erinevateks paikadeks, mille külastamisel tuleb vaagida kasu ja kahju suhet.
Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogid jälgisid raadiosaatjatega varustatud emaste rasvatihaste liikumist Kilingi-Nõmme ümbruse metsades poegade toitmise ajal ning uurisid nende elupaigakasutust: milliseid kohti need rasvatihased külastavad ning kas need kohad erinevad ülejäänud metsast. Teisisõnu – uuriti, kas rasvatihased eelistavad toituda metsa kindlates, piiritletud n-ö mikroelupaikades.
Lehtmetsas on toidurohkus suurem kui männikutes ning seepärast pesitseb seal ka rohkem linde ja linnuliike. Samas on täheldatud, et Kilingi-Nõmme männikutes pesitsevad rasvatihased on lehtmetsa liigkaaslastest tervemad ja edukamad pesitsejad. See võib olla tingitud sellest, et ka männikutes leidub lehtpuid, mis võivad sealsetele lindudele olulised toitumiskohad olla.
Keskmiselt oli emase rasvatihase toitumise tuumikala (ala, kuhu koondus 50 protsenti liikumisest) poegade toitmise ajal 1,27 hektari suurune. Võrreldes lindude liikumisi satelliitidelt mõõdetud taimestiku ja visuaalselt kogutud andmetega, selgus, et nii lehtmetsas kui männikus eelistavad rasvatihased toituda kas kõrge või madala taimestikurikkusega piirkonnas, kuid mitte keskmise taimerohkusega piirkondades. Taimerohkus seostub aga otseselt lülijalgsete ehk linnule sobiliku toidu küllusega.
Rasvatihased toituvad valdavalt puuvõrades. Lehtmetsas vältisid nad piirkondi, kus puude võrastik oli keskmisest tihedam või hõredam; männikus aga eelistust toitumiskoha puude võrastiku osas ei täheldatud. Kindlate toitumiskohtade ja pesa lähiümbruse juhukohtade kasutamise tõenäosuse võrdlus näitas, et toitumiskohtades viibimise tõenäosus seostus pesakonna suurusega, juhukohtade puhul sellist seost ei olnud. See viitab, et rasvatihased ei otsi toitu suvalistes kohtades.
Võib väita, et emased rasvatihased toituvad optimaalselt, valides toiduotsinguteks piirkonnad, kus toiduküllusest saadav tulu ja kulu (eelkõige oht raudkulli (Accipiter nisus) või värbkaku (Glaucidium passerinum) saagiks langeda) on tasakaalus. Mõned emaslinnud eelistavad toituda hõredama taimestikuga piirkonnas, kus toitu on vähem, kuid selle otsimisele saab kulutada rohkem aega, sest piirkond on turvalisem (vähem kiskjaid, parem nähtavus); teised emaslinnud aga toituvad tihedamas taimestikus, kus otsingule kulub vähem aega, kuid oht saagiks langeda on suurem. Kas ja kuidas tegelik Kilingi-Nõmme metsade kisklusrisk seda väidet toetab, vajab veel selgitamist.
Lindude liikumine näitab, et elupaigavalik on keerukas, mõjutatud paljudest teguritest ning ei sõltu pelgalt lihtsast tõdemusest, et lehtmets on toidurohke, männik aga kesisema nokaesisega. Ühte tüüpi suure metsa erinevad mikroelupaigad on linnule olulised elupaiga kvaliteedi näitajad ning pelgalt suurt pilti vaadates (lehtmets vs männik) võivad olulised detailid märkamata jääda.
Uuringu tulemused näitavad, et lehtmetsas eelistavad rasvatihased toituda keskmise häiringuga (looduslikult või inimtegevusest tekkinud) piirkondades. Kuna metsamaastikud muutuvad hetkel kiiresti, on oluline teada, kuidas muutuvad sellega metsalindudele olulised mikroelupaigad ehk kas linnud suudavad kiiresti muutuvas keskkonnas uudseid mikroelupaiku optimaalselt kasutada. Hetkel me seda ei tea, kuid kuna ka Kilingi-Nõmme ümbruse metsade ilme on viimase kümne aastaga oluliselt muutunud, on linnud sunnitud muutustega kohanema. Teada on, et edukad on isendid, kes suudavad leida ja kasutada optimaalseid mikroelupaiku ka muutunud metsas, kuid kuna need ei ole tuvastatavad metsatüübi järgi, on inimesel selliseid mikroelupaiku keeruline ära tunda.
