"Meie tiigi kaldale, täpsemalt saarele, haudus metspart juba kolmandat aastat järjest oma munad. Neid oli seal pesas alati pea kümme või enamgi. Metspardi proua juba teadis, et käime seal saarel vahepeal askeldamas: kevadel kasemahla võtmas ja muidu saart korrastamas. See ei häirinud teda ja alati võis teda turvaliselt pesal istumas näha," jutustas Mari.

Ühel hommikul oli pardiema aga pesalt kadunud. Alguses arvas Mari, et küllap suundus lind toitu otsima, kuid enam teda ei nähtudki. Kuna ööd olid külmad, tekkis mure pessa jäänud munade pärast. "Ajasin kogu oma pere tagajalgele. Mida ometi teha? Mis võimalused mul on neid aidata?" kirjeldas Mari, kes hakkas inkubaatorit otsima.

Nõu ja toetusega tuli appi Eesti Metsloomaühing, kes andis lootust, et poegadel on siiski võimalik kooruda. Mari tütre sõbranna kaudu leiti ka inkubaator ning sõbranna ema Meeli võttis kõik kaheksa muna oma hoole alla.

Kolme nädala pärast võiski kuulda rõõmusõnumeid: pardipojad koorusid üksteise järel nagu üks meeskond. Kaheksast munast leidus elu seitsmes.
"Pardiemand! Kus iganes sa oled, me ikka mõtleme su peale. Igas tibus oled sa meie jaoks olemas!" lausus Mari, kes on abistajatele südamest tänulik.