INTERVJUU | Pesaleidja vabatahtlik: esimese kassi sahkerdasin salaja ühiselamutuppa

Pesaleidja MTÜ-s viis aastat tegutsenud Elin Põldemaa on hariduselt loomaarst ning peab kodus nii kassi kui koera, kuid tema vaba aeg kulub loomade abistamisele vabatahtlikuna.

Millal liitusid Pesaleidjaga?

Liitusin Pesaleidjaga 2015. aasta maikuus ehk sellel aastal täitus minul Pesaleidjas 5 aastat.

Milline on Sinu roll Pesaleidjas?Olen vanemvabatahtlik hoiukodudele ning pakun ka ise vastavalt võimalustele hoiukodu. Aitan leida uusi hoiukodusid.

Kuidas sattusid Pesaleidjasse?

Olin sellel ajal veel loomaarstitudeng ning ühel päeval avastasin oma ühiselamu akna alt valget värvi kassi. Kass tundus sõbralik ja eksinud ning läksin korjasin ta tänavalt üles. Varjupaik õhtul enam telefoni vastu ei võtnud, kuid kassi ma üksinda tänavale jätta ka ei saanud. Et ühiselamus aga polnud kassid lubatud, pidin ta salaja sisse sahkerdama. Kirjutasin ka ühiselamu kommuuni ning uurisin, kas keegi teab midagi sellisest kassist. Minuga võttis ühendust üks tüdruk, kes oli ühtlasi Pesaleidja vabatahtlik ning niimoodi ma Pesaleidja kohta esimest korda kuulsingi. Veidi aega hiljem pakkus talle mulle hoiukodusse ühte 3-jalgset kassiema koos oma 4 pojaga ning nii minu tee Pesaleidjas alguse saigi.

Millega tegeled väljaspool Pesaleidjat?

Töötan Loomade Kiirabi Kliinikus loomaarstina. Harrastusi on erinevaid. Armastan vaheldust ja põnevust. Eelmisel suvel ronisin näiteks Euroopa kõige kõrgema mäe, Elbruse tippu.

Kas Sul on omal kodus loomi?

Jah, mul on kaks looma, mõlemad adopteeritud täiskasvanuna. Mul on maailma parim sülekass Edgar, kes leiti aasta tagasi tänavalt ning sattus minu patsiendiks Loomade Kiirabi Kliinikus. Olin tema eest vastutav statsionaariarst ning avastasin, et meie juurest pole sellel loomal edasi enam kusagile minna. Et mul oli just eelmine hoiukodukass uude koju saadetud, võtsin Edgari enda juurde Pesaleidja alla hoiukodusse ja poole aasta pärast adopteerisin ametlikult. Edgar võtab alati oma tiiva alla ka meie juurde saabuvad uued hoiukodulised, pakkudes neile tuge ja seltsi ning õpetab neile hea kassi kombeid.

Mul on ka koer Isabella, kes on Moldovast pärit endine tänavakoer. Leidsin ta 3 aastat tagasi Moldovas vabatahtlikuna tänavaloomade steriliseerimise-kastreerimise projektis osaledes ning tõin ta natukene hiljem Eestisse. Hetkel elab Isabella maal minu ema juures ning naudib tõelise kodukoera elu. Antud koer veetis umbes 4 oma esimest eluaastat tänaval, saades iga aasta mitu pesakonda kutsikaid (kellest enamik tänavatel hukkusid) ning on hetkel parim (liiga)suur sülekoer ja meie pere suurepärane liige.

Mida on koostöö Pesaleidjaga Sulle õpetanud?

Kõike ja rohkemgi veel, olen avastanud endas palju omadusi, millest ma varem ei teadnud. Varem ma mõtlesin, et mida mina, üks inimene, ikka ära teha saan. Tegelikult kui võtad aega ja on tahtmist, siis väga palju. Pärast vabatahtlikuks hakkamist on minus palju enam kaastunnet ja teadlikkust ning minu maailm on suurem.

Mis valmistab Sulle vabatahtlikuks olemisel kõige rohkem rõõmu ja mis on Su jaoks kõige raskem?

Kõige rohkem rõõmu valmistab, kui mõne looma elu õnnestub ringi pöörata- õnnetu algusega loost saab õnneliku lõpuga lugu. Päris uhke tunne oli, kui mina aastaid tagasi veel üsna algaja hoiukoduna olin esimene Pesaleidjast, kes saatis koju tervelt kolm kassi korraga, ühte ja samasse peresse. Antud kassid olid veel erilised seetõttu, et olid emata kassipojad ja minu poolt üles lutitatud. Raske on mul vabatahtlikuna, kui loomad peavad kannatama inimeste vigade ja hoolimatuse tõttu.

Kas on midagi, mida tahad loomaomanikele südamele panna?

Tahaksin inimestele meelde tuletada hooliva lemmikloomaomaniku check-listi: loom on kiibistatud (ja kiip registrisse kantud), steriliseeritud/kastreeritud, regulaarselt vaktsineeritud, kindlustatud ja/või omanikul on lemmikule hoius erakorralisteks kuludeks. Tõelise loomasõbra loom käib õues rihmas (jah, ka kass!) ning tema aknad ning rõdu on kindlustatud spetsiaalse kaitsevõrguga, et vältida looma allakukkumist. Ja mis kõige tähtsam- hooliv loomaomanik adopteerib, (adopt, don´t shop!), andes sellega uue võimaluse varjupaigaloomale. See loom on teile tänulik oma elupäevade lõpuni.

Kui adopteerida pole võimalik või kui ka juba on loom kodus, igal juhul soovitaksin lugejal kindlasti ühineda ka meie tiimiga. Vabatahtlikutöö on väga vaheldusrikas, saate valida täpselt, milles te soovite ühingut aidata, kui palju oma ajast olete valmis panustama ning südamesse jääb päeva lõpuks hea tunne.