Nädalateks üksi jäetavad ketikoerad, raie käigus tapetavad linnupojad, piinarikkalt hukatavad farmiloomad - kas loomakaitsjate petitsioon rändab taas prügikasti?
Lõppeval nädalal tulid loomakaitseorganisatsioonid välja algatusega "AITAB!", mille käigus kogutakse allkirju Riigikogule esitatavale petitsioonile loomade õiguste kaitseks. Algatuse üks organisaator, Loomapäästegrupi asutaja Heiki Valner selgitab, miks loomasõprade kannatus katkes ning kuidas loomadele Eestis karistamatult liiga tehakse.
Kokku koosneb pöördumine 33 punktist, mis hõlmavad nii lemmik- kui farmiloomi, kelle õigustele loomakaitsjate hinnangul vaatamata nende hingestatud tööle võimud seni tähelepanu ei pööra.
"Igatahes peab piinatud loomale laienema inimesest kannatanuga sarnane õiguspositsioon," on Valner resoluutne. "Mõned punktid on siiski natuke tähtsamad ka ja näiteks kaebeõiguse andmine loomakaitseorganisatsioonidele või loomakaitseadvokaadi institutsiooni loomine on üks neist. Raierahu ja riiklik metsloomade rehabiliteerimine on väga oluline teema, mis päästab sadu tuhandeid, kui mitte miljoneid elusid. Farmiloomad, kelle vastu on mul tohutu kaastunne, peavad saama paremad tingimused nii eluks kui surmaks." Tema sõnul oleks soomlaste eeskujul politseiüksuse loomine ülimalt vajalik. "See lõpetaks praeguse amatöörliku ja kohati ka käpardliku isetegevuse."
Punkti 18 ehk lemmikloomade üksi pidamise keelustamine peetakse silmas kõiki neid loomi, kes pererahvast eraldi elama sunnitakse. "On levinud, et koer "valvab" suvilat, maakodu või vundamenti koos palgihunnikuga ning teda käiakse nädalas korra toitmas. See ei ole okei!" lausub Loomapäästegrupi rajaja ägestunult. "Lisaks on taolised koerad kerge saak huntidele ja neil pole võimalik isegi põgeneda. Pärast kutsa mahamurdmist on jälle kisa taevani, et tapke hundid ja tundke mulle kalli kutsa surma puhul kaasa. Oli ta ikka nii väga kallis? Tühja ta oli! Ja nüüd võtke koera elektriline kaelarihm ja pange see endale ümber kaela või vähemalt käe peale. Seejärel vajutage lülitit ja ikka korralikult! On ju mõnus?"
Tuginedes oma loomakaitsja ja teletöö kogemusele, arvab Valner, et 100 000 allkirja kogumine ainult paari-kolme seadusparanduspunkti muutmiseks pärast võika loomapiinamisloo avalikustamist oleks olnud käkitegu. Sedasorti juhtumeid jõuab avalikkuse ette iga paari nädala järel. "Praegu oleksime võinud näiteks Haapsalus aset leidnud rõvedat kassitappu kenakesti ära kasutada ja selle kampaania etteotsa sättida, aga see polnud meie eesmärk. Loomi kaitsvaid seadusi ja määrusi tuleb võtta kompleksselt ja praegu sätime rahva ette punktid, mis enim hingel," selgitab Valner.
Ta möönab, et ilmselt kaotasid kampaania eestvedajad paljude koeraomanike ja -kasvatajate hääled, sest üsna suur hulk neist ei kujuta ette dressuuri ilma valu ja hirmuta ehk ogade ja elektrisärakata. "Lisaks ei suuda paljud endid ise suurteks loomasõpradeks pidavatest koeraomanikest aru saada keti- või puurispidamise piinarikkusest. See pole meie probleem, sest seisame ikka koerte, mitte nende omanike õiguste ja mugavuse eest. Me ei kirjutanud seletuskirju pikaks kahel põhjusel: esiteks ei viitsi inimesed süveneda ja lugeda. Teiseks ei ole meie poliitiline kultuur arenenud nii kaugele, et valitsejad ka tõemeeli rahvaalgatusi hindaks ning tuginedes eelmistele ettepanekutele, siis ootab ilmselt ka praegust sama saatus - prügikast."
Oluline on Valneri hinnangul see, et need 33 ettepanekut on laual ja neist ei saa enam nii kergelt mööda vaadata. Lõplik tõde ning riigi võimalused selguvad arutelude ja vaidluste käigus. Mõistagi pole see veel lõplik nimekiri, vaid esmavalik oluliseimatest asjadest. "Valitsejad võiksid kaasata rohkem huvigruppe, spetsialiste ja loomulikult vene vabatahtlikest koosnevaid ühinguid, mitte ainult neid organisatsioone, kes kutsika kombel otsa vaatavad, truualamlikult käsi lakuvad ja kõigega nõus on. Ebamugav, aga see tee viiks ka tegelikult olukorra lahendamiseni," tõdeb ta. "Inimestel soovitan nagu ikka mängu jälgida ja aju kasutada - nii kui meediahuvi raugeb, siis vaikselt pärast mõningaid näilisi nõupidamisi nihverdatakse eelnõu silme alt ära ja kogu lugu. Mis siis juhtub? Kõige hullem ongi see, et mitte kui midagi ei juhtu - valitsejad peavad rahvast lolliks ja vastupidi. Õnneks ei ela me Valgevenes - valitsejad ei pea kartma tänavarahutusi ja meie politsei käest saadavat vangistust ega räiget keretäit."
Pöördumise avalikustamise järel saadi Riigikogule esitamiseks vajalikud tuhat häält kokku üksnes mõne tunniga, ent Valner julgustab inimesi oma toetust ja aktiivsust jätkuvalt üles näitama. Ta panustab ka julgetele noortele, kellele loomaõigused südamelähedased on, ning meenutab, et allkirju saavad anda kõik inimesed, kes on saanud 16-aastaseks.
Allkirju petitsioonile saab anda siin: https://rahvaalgatus.ee/initiatives/84efbff9-b3ee-4aa2-96d8-298301cabb07?fbclid=IwAR0ep3Tcn1i94zzELWsf2Dc9zSJXkbAZH5UD6crNn4jXazcMPCDEAK8AICQ
