Üksik hunt võib hulkuda tuhandeid kilomeetreid

Kuigi teame, et hunt on karjaloom, kuuleme aeg-ajalt ka üksikutest huntidest. Kuidas nad selliseks muutuvad, selle tagamaid avab Looduskalender.

Alustame noortest möödunud aasta aprillis - mais ilmavalgust näinud isastest noorloomadest, kes umbes aasta vanuselt otsustavad iseseisva elu kasuks, asudes otsima omale uut elupiirkonda, aga muidugi ka kaaslast. Loomad liiguvad laialt ringi ega pruugi omale esimese aasta jooksul kaaslast leidagi.

Kui möödunud talvisel jahihooajal on hundikarja juhid, alfaemane ja -isane kütitud, peavad alles jäänud karja noorloomad iseseisva eluga kohanema.

Aga samuti võivad jääda üksi vanad, täiskasvanud loomad, keda on tabanud mõni tõbi (näiteks kärntõbi, mis on levinud rebaste ja kährikute suure arvukuse tõttu) või on lihtsalt vanuse tõttu kaotanud oma positsiooni hundikarjas. Viimaste puhul võib esineda ka hundikarja poolset kannibalismi.

Põhjuseid võib olla teisigi ja üksikud hundid peavad eluks vajaliku saagi tabamiseks oluliselt ümber orienteeruma kollektiivsest jahipidamisest. Selliseid eraklikult elutsevad loomad võivad vabalt kohandada oma jahi mingile kindlale oma elupiirkonnas kättesaadavale mets- või ka kodulooma liigile. Hunt ju ei erista ulukeid või kellegi omanduses olevaid saakloomi. Hunt võtab ikka sealt, kust saab, aga neid tarku metsloomi on aegade jooksul nii vihatud, kui austatud.

Hundikarja eluala on suur, küündides tuhande ruutkilomeetrini, vahel isegi rohkem.

Allikas: looduskalender.ee