Kuni 3-aastane laps peab lemmiklooma eeskätt mängukaaslaseks või isegi mänguasjaks. Sellises vanuses on vara oodata, et ta looma eest hoolitseks, küll aga tuleks talle õpetada piire tajuma ning lemmikule mitte haiget tegema.

3-6 aastane laps saab täiskasvanu järele vaatamise all hakkama juba lihtsamate ülesannetega nagu veekausi täitmine või loomale toidu panemine. Ka viskamismängud koeraga on jõukohased.

6-10 aastased lapsed tulevad suurepäraselt toime lemmiklooma igapäevase hooldusega nagu toitmine ja jootmine, mõnus tegevus on ka lemmikule mõne käepärastest vahenditest mänguasja valmistamine ja ühine mäng, ent samuti mänguasjade koristamine. Järjepidevusel on oluline roll: kui mõni tegevustest on lapse vastutusel, siis ei tohi ta seda kellelegi teisele veeretada.

Alates 10. eluaastast on enamik lapsi niivõrd vastutustundlikud, et neile usaldada jalutuskäik koeraga, looma pesemine, jalutskäigu järel käppade puhastamine, kammimine või liivakasti tühjendamine.

Mõistagi on nii lapsed kui loomad erinevad, seetõttu varieerub ka nende vaimne ja füüsiline küpsus, nii et kontrollivaks jõuks lapse ja lemmiklooma suhetes peab olema ikkagi täiskasvanu. Kasvatamaks lapses kohusetunnet, võib näiteks koostada igapäevase nimekirja, kuhu kuuluvad tema ülesanded lemmiklooma eest hoolitsemisel, ning tutvustada teda võimalike tagajärgedega, mis loomaga juhtuvad, kui oma kohustust ei täideta. Kindlasti tuleb leida ka pere ühisosa ja aeg, millal loomaga üheskoos tegeletakse ning anda selgelt märku, et magava või haige lemmiku segamine ei ole lubatud nagu ka õrritamine ja muud rumalad naljad.

Allikas: fundacion-affinity.org