"Kui jäin juuli lõpus tööta, lubasin endale, et ei võta hoiule rohkem kasse, kui need paarkümmend, kes mul juba on. Need kiisud, kes plaanimatult tulid, pidi peatuma minu juures aiamajas lühikest aega enne Tallinnasse Pesaleidja kassituppa minekut. Nagu alati - inimene teeb plaane ja jumal naerab," nendib Tiina.

17.augusti öösel sündis noorukesel hoiukiisul Udul seitse üllatuspojakest - kõik valged nagu nende emmegi. "Kui hommikul aiamajasse vaatama läksin, siis olid kaks poega üle pesa ääre, täiesti külmad ja kanged, üks oli veel lootevedelikuga koos ja märg. Algul arvasin, et pojad on surnud, kuid nad liigutasid veel. Jooksin ruttu nendega tuppa, et neid soojendada. Kuivatasin seda pisikest, kes oli ilmselt sündinud viimasena," meenutab Tiina.

Kiisud soojenesid üles soojaveekoti juures, hakkasid liigutama. Õnneks oli tal kodus kassibeebidele mõeldud piimapulbrit, tegin millest piima teha, kuid süüa andma hakates suri kauem külmetanud isane kassipoeg, tema elu jäi vaid tunni - paari pikkuseks.Teine väiksem emane kiisuke sai süüa ja emme ning teised pojad toodi tuppa, sest ööd olid juba külmad. "Pisike päästetud kiisu oli väiksem kui teised kassibeebid. Talle kohta ei jätkunud ja ta ei jõudnud teistega võidelda, et süüa saada. Toitsin teda iga paari tunni tagant pisikese lutiga," jutustab vabatahtlik. "Kassikese toitmine oli ja on siiani võitlus, kuna ta ei võta vabatahtlikult ühtegi lonksu. Selleks, et ta natukegi sööks, kulub korraga umbes pool tundi. Söödan teda poolvägisi, et ta paar grammigi päevas juurde võtaks."

Kuus kassikest kasvasid, kuid umbes nädala pärast oli pesast väljas üks siiamilaadne kassike ja kuigi Tiina teda soojendas, suri loom poole tunni pärast. Nädalaste vahedega suri veel kaks pojakest, kes lihtsalt jäid loiuks ja ei aidanud nende lisasoojendamine, söötmine...antibiootikumikuur. Järgi jäid kolm emast kassikest, isased kassid kõik surid, oli selgusetu, millesse.

"Magasin ksude lähedal, hommikuti ärgates ei julgenud vaadata, kas keegi on veel elus. Kõige pisem kiisuke ei kosunud kuidagi, ta ei söönud, ta on nii habras, ta nahk on nii õhuke nagu paber, lisaks hingas ta kogu kehaga. Ma ei saanud teda kauem kodus hoida, muidu oleks ta lihtsalt hääbunud nagu need teised," kirjeldab naine. "Panin ta puuri koos soojaveekotiga ja asusime rongiga Tallinna poole teele. Tee peal hakkas ta lahtise suuga hingeldama, mina palusin: pea vastu, ära ometi sure...kohe jõuame arstile!"

Arsti juures ei antud suurt lootust: kass ei hoidnud kehatemperatuuri, ta ei söönud ega neelanud, sondi panna ei saanud, kuna ta kaalus ainult 200 grammi. Midagi oli valesti kopsudega. Järgmisel päeval märkas Tiina, et ka kassipoja õeke hingas imelikult, seega sõideti ka temaga linna kliinikusse. Kuigi kiisul oli puuris soojaveekott, oli ta kehatemperatuur ainult 35 kraadi, ka temal oli kopsudega probleem, isegi hullem, kui väiksemal kassikesel.

Möödus paar päeva, kliinikust lubati helistada, kui midagi muutub. "Kartsin väga seda kõnet ja lohutasin ennast, et ongi hea, kui ei helistata. Mõne päeva pärast tuli teade, et soovitakse ka kassiema kliinikusse, et ta ise oma poegi puhastaks ja söödaks," räägib vabatahtlik, "see oli hea märk, vähemalt nad on elus! Veel paar päeva - ja paluti kassiperele järgi tulla. Nende seisund oli stabiliseerunud. Väiksem kassike ei olnud nädala jooksul peaaegu üldse kaalus juurde võtnud, suurem nägi parem välja. Kaasa saime hunniku ravimeid ja toidulisandeid, mida iga päev manustada."

Pärast nädalapikkust kodust ravi käisid kassid ka uuesti kopsuröntgenis ja tehti vereproov, mis näitas, et nad on paranemas. Väiksema organism võitleb, kuigi kiisu näeb ikka veel väga habras ja õrn välja. Samuti ei ole tal ikka üldse söögiisu ja iga ampsu neelamiseks tuleb võidelda. "Kaalun kiisukest iga päev, vahepeal võttis ta kaalus alla, nüüd rõõmustame paarigrammise kaalutõusu üle. Proovin talle ka iga päev vedelikku naha alla süstida, aga ta on nii tilluke ja tal on valus...ta hakkab häälitsema, aga see pole näugumine, vaid ta hüüab peenikese häälega -nii, nii," kirjeldab naine.

Väga pikka aega ei olnud kiisukestel nime, nüüd sai kõige pisem endale nime Niia. Tema õde sai nimeks Helbeke. Kõige suurema kassikese, kes kaalub juba 600 grammi, on olnud terve kui purikas ja kõik teiste eest ära söönud, nimetas hooldaja Siaks.

"Olen otsustanud,et need kiisukesed peavad elama jääma, ma olen nendega nii palju vaeva näinud. Päevade viisi olen neid iga paari tunni tagant toitnud. Kuna nad ei taha süüa, siis toitmine ise võtab juba tunni, siis ravimid, uuesti toitmine. Nad jäid elama tänu arstidele ja kliinikule, kes nendega ööpäev ringi tegeles," võtab Tiina juhtunu kokku.

Kliinikuarve tuleb üle 1500 euro, salapärane kopsuhaigus ei ole veel seljatatud, oktoobri alguses on vaja uuesti minna nendega kontrolli. Kiisude tervis on juba parem, kuid nad näevad ikkagi üsna nõrgukesed välja. Väikesel Niial on olnud suur elutahe algusest peale.

"Palun kõigi loomasõprade abi, sest sellist kliinikuarvet ei jaksa vabatahtlikest koosnev MTÜ maksta. Olen raisanud meeletult aega, et neid kiisukesi turgutada... palun aidake mul nad tugevateks kassideks kasvatada," palub vabatahtlik.

Annetust on võimalik teha helistades Pesaleidja MTÜ annetustelefonile:
900 0950 - kõne hind 50€
900 0915 - kõne hind 15€
900 0905 - kõne hind 5€

Palun kuula ära kogu tervitustekst, muidu annetust ei toimu!

Või tehes annetuse Pesaleidja MTÜ kontodele:
EE647700771001866844 LHV Pank
EE102200221063071211 Swedbank
EE941010220247756220 SEB Pank
EE404204278613732108 Coop Pank
EE351700017003105966 Luminor Bank

Selgitusse kirjuta palun "NIIA ja HELBEKE