Karusloomad elavad terve oma lühikese elu kitsastes puurides, kus neil puudub täielikult võimalus loomuomaseks elutegevuseks. "Igal loomaliigil on oma liigile spetsiifilised käitumismustrid ja vajadused, aga olenemata liigist vajavad loomad toitu, suhtlemisvõimalust liigikaaslastega ja vabadust liikuda," selgitab loomaarst Tohver, kuidas ühegi looma jaoks ei ole loomupärane puuris elamine, kus neil ei ole võimalik vabalt liikuda, vajadusel varjuda ja omavahel suhelda.

"Tuleks vaadata, kui suur on näiteks rebasele loomuomane territoorium looduses ning võrrelda seda siis sellega, mida pakub karusloomafarm," teeb loomaarst Uusma võrdluse. "Ilmselgelt ei ole vähem kui ruutmeetrine puur piisav. Nii väiksel alal elades tekivad loomal stress, obsessiiv- kompulsiivne käitumine ja muskoskeletaarsed haigused", lisas Uusma.

Farmides elavad loomad on arglikud ja pidevas stressis

Kuigi rebaseid on karusloomadena peetud juba umbes 100 aastat, näitavad uuringud, et suurtes farmides ei tegele farmerid nende sotsialiseerimisega piisavalt. Rebastel on säilinud metsloomadele omased instinktid ning nad kardavad inimesi. "Mitte ükski inimese loodud pidamisviis ei saa olla metsloomade nagu rebased ja naaritsad jaoks loomupärane," paneb Tohver inimestele südamele. "Need loomad ei ole kodustatud ja seepärast on igasugune kokkupuude inimestega nende jaoks stressirohke ja hirmus kogemus."

Uusma sõnul on rebane mittekodustatud liik, keda sotsialiseerida on äärmiselt raske. "Loomulikult on looduses isendeid, kes inimesi ei karda ja kes naudivad tähelepanu, kuid

karusloomafarmide tingimustes on paljud loomad hirmul, ärevil ja pidevas stressis," lisab veterinaar.

Karusloomafarmide kõige julmem osa on ülearetamine

Viimastel aastatel on avalikkuse ette jõudnud mitmed šokeerivad kaadrid tugevalt ülekaalulistest sinirebastest, kelle kehakaal on enama karusnaha eesmärgil aretamise ja söötmise käigus viiekordistatud. Paarikümne aastaga tõusis karusloomafarmide sinirebaste keskmine kehakaal 10-11 kilogrammilt peaaegu 20 kilogrammini. Isendite normaalkaal looduses on 3-5 kg.

"Teatud tunnustele suunatud aretus võib olla väga kasulik ja vajalik, aga kahjuks on inimeste arusaam sellest, mis on kasulik aretus ja ülearetus, väga erinev," tõdeb Tohver tõsiasja, et karusloomafarmides aretatakse loomi vaid rohkema naha saamise eesmärgil. "Ülearetus on probleem, kui need tunnused, mida aretuse läbi võimendatakse, põhjustavad loomadele kannatusi ja vähendavad nende elukvaliteeti."

Kommenteerides ülearetamist lemmikloomade näitel, ütleb Uusma, et oleme aretuste käigus saanud loomad, kes elavad pidevas hapnikuvaeguses. "Nende hulka kuuluvad näiteks sellised loomatõud nagu Pärsia kass, mops, Prantsuse ja Inglise buldog. Samuti on neil sageli raskusi söömisel," lisab ta.

Karusloomadel esineb käitumishäireid, apaatiat ning ülemäärast stressi

Karusloomafarmides on võrreldes vabas looduses elavate isenditega väga tavaline, et loomad vigastavad ennast ja/või teisi, muutuvad apaatseks või teevad pidevalt ühesuguseid, ilma kindla eesmärgita liigutusi (nn stereotüüpne käitumine). "Mitte loomuomased käitumismustrid, sh stereotüüpne käitumine, ilmnevad loomadel, kes ei saa teatud olukordades käituda loomuomaselt või kelle jaoks teatud olukord põhjustab ülemäärast stressi," kirjeldab olukorda Tohver. "Kui need olukorrad korduvad, siis selline käitumine kinnistub ja süveneb."

"Obsessiiv kompulsiivset käitumist näeb ka lemmikloomadel üsna tihti, kassidel esineb näiteks licking alopecia, mis on haigus, mille käigus loom lakub, närib või kratsib oma karvkatet nõnda, et võib tihti karvadest täiesti ilma jääda," lisab Uusma oma kogemusest.

Triin Tohver räägib siinkohal veel sellest, kuidas ka loomad on erineva stressitundlikkusega. "Mida stressitundlikumad loomad on, seda halvemini saavad nad puuris elamisega hakkama kuni selleni välja, et hakkavad ennast või oma puurikaaslasi vigastama." Lisaks nentis Tohver, et metsloomade puhul, kelle jaoks on juba iga kokkupuude inimesega stressirohke,

on puuris elamine eriti raske. "Ainus lohutus, kui seda nii nimetada saab, on see, et karusloomade eluiga on enamasti lühike."

Karusnahatööstus kui julm ja ebavajalik praktika

Uusma arvates on karusloomafarm kui selline iganenud nähtus, mis peaks kaduma ajaloo hämarusse. "Tegu on inimese eluks absoluutselt ebavajaliku tööstusega, mis on loomade suhtes piinav." Lisaks paneb Uusma südamele, et karusnahka tuleb ka jahiloomadest piisavalt ja seda rohkem väärindades oleks võimalik vähene nõudlus naha järele rahuldada. "Mitmed jahimehed on karusloomafarmide keelustamise poolt just sellel põhjusel, et pärast ulukijahti metsas pole loomanahkadega midagi teha ja need maetakse lihtsalt maha. Seega kasvatab karusloomatööstus loomi nende nahkade saamise eesmärgil, samal ajal, kui jahimehed peavad nahku metsa matma ega saa neid isegi tasuta ära anda."

Karusloomi kasvatatakse tänapäeval enamasti nende nahast pisidetailide nagu mütsitutid, jopekraed ja võtmehoidjad valmistamise eesmärgil.

Meie võimuses on farmid keelustada

Nähtamatud Loomad esitas möödunud aastal Riigikogule petitsiooni 6161 digiallkirjaga karusloomafarmide keelustamise toetuseks, mis on üks ajaloo suurimatest rahvaalgatustest Eestis. See annab märku sellest, et toetus karusloomafarmide keelustamise suhtes on suurem kui kunagi varem.

Farmide keelustamise poolt on 69% Eesti elanikest. Alla 35-aastaste seas ei poolda karusloomafarme lausa 84% elanikkonnast (Kantar Emor).

Loe kampaania kohta lähemalt ning toeta algatust: https://nahtamatudloomad.ee/karusloomafarmid-ajalukku