„Mina ostsin koera järelmaksuga. Kuu aja pärast tuli aretaja ja võttis koera ära, väites et ma ei saa koera kasvatamisega hakkama, ning veidi hiljem müüs koera edasi;" alustab Kärt saagat, mis on viinud suure sotsiaalmeediasõja, tarbijakaitse ja politseini.

Hellion hakkas tema sõnul lonkama üht käppa, mispeale aretaja Tiiu Käärma tuli kohale, viis koera minema ja tõi ta õhtul tagasi justkui tervemana. Kärt on aga kindel, et Hellionile manustati lihtsalt valuvaigisteid ega ravitud teda süsteemselt - aretaja ütles, et saab temaga ise, ilma loomaarstita hakkama. Kärdi juures sai koer olla kuu aega, seejärel leidis Tiiu Käärma, et omanik ei tule koeraga toime, toidab teda valesti ja ohustab tema tervist ning võttis koera tagasi, jättes tagastamata looma eest makstud 300 eurot.

Hellion

Kenneli Newfound treasure omanik Tiiu Käärma hoiab Delfiga vesteldes korduvalt pisaraid tagasi. „Mul on hea meel, et saan lõpuks ometi kellelegi sellest rääkida. Ma ei maga, mu vererõhk on kõrge, ma ei taha enam elada," lausub ta viidates laimukampaaniale sotsiaalmeedias. „Mind on kõigist gruppidest ära blokitud, tembeldatud ei tea kelleks ja ma ei saa ennast isegi kaitsta." Tema sõnul pidi Kärt hakkama saama mitme lapsega ning tunnistas ka ise, et koera jaoks ei jagu ressursse. Teadmata põhjustel oli Hellion lihtsalt käppa vigastanud.

"Kärdi jutt on täielik väljamõeldis. Käisin koeraga näitusel ja ta sai seal parima vastassugupoole beebi kutsika tiitli - seda on võimalik näha ka Eesti Kennelliidu andmebaasis. Hiljem osales ka Jõulushowl, kus talle anti tõu parima kutsika preemia. Kui kutsikas oleks longanud, siis sellist tulemust poleks saanud," lausub ta. "Kui koera tagasi tõin, siis nägin, et ta väljaheide ei olnud normaalne ja hakkasin kahtlema kutsika õiges toitmises. Võtsin Kärdiga uuesti ühendust ja lubasin Hellioni vaatama minna. Sel korral ta lonkas esikäppa ja Kärt ei olnud temaga arsti juures käinud. Kui veel tuli välja see vale kutsika toitmisest, siis ütlesingi, et ta ei tule koera kasvatamisega toime ja ma võtan ta tagasi - kutsikas oli kaasomandis ja Kärt pidi kinni pidama kokkuleppest koera kasvatamise osas."

Koera eest makstud raha ei saanud tema sõnul tagastada, kuna see kulus tema ravi peale, millega Kärt väidetavalt ka nõustus. "Kärt valetas mulle, et ostis koerale spetsiaalset toitu, tegelikult söötis talle kõige tavalisemaid poekrõbinaid. Peres juba oli üks koer, keda hoiti ketis - ütlesin talle, et niimoodi ei luba ma Hellioni kohelda," põhjendab ta koera ära viimist.

Arst võrdles koera vana autoga

Mõni kuu hiljem rändas Hellion uue omaniku kätte. Selleks osutus Priit Põllumäe, kes enda sõnul soetas elus esimest korda tõukoera, ehitas talle aediku, ostis spetsiaalse varustuse ning soovis hakata koeraga näitustel käima. Tema maksis Hellioni eest 800 eurot.

Paraku selgus hiljem, et kuigi kasvataja võttis temalt raha vastu, polnud ta koera Kennelliidus Priidu nimele registreerinud. Õige pea hakkas Hellion taas lonkama ning varsti oli tal liikumisega juba suuri raskusi. „Tiiu lubas teda vaatama tulla, siis aga hakkas keerutama, hiljem ei võtnud üldse telefoni vastu," räägib ta.

Tõde tuli päevavalgele Billy loomakliinikus, kuhu Priit pöördus ja kus Tiiu Käärma oli käinud nii sama koera kui ka oma teiste koertega, seetõttu selgus ka Hellioni raviajalugu. „Arst ütles mulle, et teile on vana auto müüdud. Näitustel te temaga käima ei hakka ja üldse oleks ta tulnud magama panna," meenutab Priit. „Arst vihastas väga tõsiselt."

Mees soovis koera tagastada ja tema sõnul lubas aretaja talle kutsikat peatselt sündivast pesakonnast, kuid seni pole ta näinud ei uut kutsikat ega saanud tagasi Hellioni eest makstud raha. „Ma ei tea, kas see koer enam üldse elabki, käpad ei kandnud teda enam," nendib ta. Priit tegi ka avalduse politseisse, kuid seni pole asja edenemisest kuulnud rohkem, kui et tunnistajaid on üle kuulatud.

Hellion

Tiiu Käärma sõnul oli Priit lihtsalt inimene, kes ei olnud valmis koera eest vastutama ega saanud aru, et kasvataja ei saa garanteerida koera head tervist kogu elu jooksul. "Liiatigi ei saa kasvataja ära hoida vigastusi või traumasid, mida Priit nimetas hoopis kaasasündinud veaks. See on suur koer, teda ei tohi liigselt koormata, sidemerebendid tekivad kergelt," selgitab ta. „Lepingus on kirjas, et tal pole õigust midagi nõuda, nüüd ta nõuab tagasi ka koerale ehitatud aediku raha."
Ta toonitab, et temani pole jõudnud ühtki tõendit Hellioni diagnooside kohta, samuti ei ole tema poole pöördunud politsei. „Otsisin koerale uue kodu, tal läheb seal väga hästi, omanik saadab tihti videosid ja pilte ning keegi pole midagi kurtnud," kinnitab ta. Ta toonitab, et koer ei ole mänguasi, keda võtta ja jätta, vaid koera võtmisega kaasneb ka vastutus.

"Hellioni puhul ei olnud jutt üldse düsplaasiast ega selles, et ta oli „defektiga" kutsikas. Kärdi juures elades vigastas kutsikas esimest käppa, mille ma terveks ravisin. Priidu juures elades sai Hellion tagakäpa põlvesideme rebendi, mis on vigastus - siin ei ole ju tegemist haige koeraga. Ja väga häbematu oli öelda, et ma oleksin pidanud kutsika eutaneerima, kui teda sai ravida."

Hellioni vanemad olid tema väitel terved ja kontrollitud koerad ning seega kasvataja poolt kõik eeldused täidetud, samuti oli Hellioni liikumisega oli kõik korras, kui ta Priidu valdusse läks. "Koeraga juhtuvad õnnetused on valdaja vastutada. Seega ei olnud Priidul õigust minult koera raha tagasi küsida, kui ta koerast loobus ning Hellioni ravi jäi minu kanda. Koer oli Eesti Kennelliidu registris minu nimel, kuna registreerisin ta näitusele - selles olime omavahel kokku leppinud." põhjendab ta.

Samalt kasvatajalt teisedki haiged koerad

Kuna Hellioni kaks omanikku omavahel kohtusid ja leidsid, et neid on koheldud sama skeemi alusel, jagasid nad oma kogemusi ka sotsiaalmeedias. „Tegime internetti ühise postituse, kuhu hakkas kommentaare tulema. Oioi - mis lood veel! Istusin ja lugesin ning pisarad jooksid," kirjeldab Kärt. Väidetavalt suri ühe pesakonna kümnest kutsikast koguni viis.

Vestlustest koorus välja ka sama kasvataja teise koera lugu, mis jõudis kohtulahendini. Kaotajaks jäi Tiiu Käärma. „Selle koera omaniku isa on väga tuntud advokaat. Mul ei olnud nendega kohtus käimiseks raha ja andsin lihtsalt järele," ütleb Tiiu. „Mulle on see asi väga palju halba teinud. Kui postitan Facebooki ilusa kutsika pildi, kirjutatakse selle alla, et vaadake, milline koletis! See, mis lahti on läinud, on täielik küberkiusamine! See jätkub tänini. " Ta lisab, et on valmis enda kaitseks politseisse avaldust tegema. "Õnneks on mul ka palju kutsikaomanikke, kes minu kasvandikega väga rahul on ja mind ka oma tuttavatele soovitavad - see teeb ikka rõõmu!"

Billy loomakliiniku veterinaar Kristo Klaassen keeldub Delfile juhtumit kommenteerimast, viidates juriidikale. „Kuidas te üldse arvate, et ma saaksin midagi rääkida, kui tegu on kriminaalasjaga, seal vahel on advokaadid ja politsei?!" pahandab ta. „Jutt ei ole ravivigadest, vaid tegu on pettusega. Mina olen oma töö teinud ja ka tunnistajana ütlused andnud."

Tiiu Käärma omakorda kahtleb loomaarstide objektiivsuses. "Kummaline, et arst nimetab pettuseks ja süüdistab kasvatajat, kui tema juurde kliinikusse tuuakse vigastada saanud koer. Lemmikloomade ravi on ka tohutult kallis ning loomaomanikel jääb üle vaid veterinaare usaldada. Hiljem võib selguda, et oleks olnud ka teine, lihtsam ja soodsam ravivõimalus," räägib ta. "Enamasti on veterinaarid siiski usaldusväärsed."

Politseist ei ole seni ükski asjaosaline tagasisidet saanud selle kohta, millises järgus uurimine on. Hellioni eelmised omanikud tõdevad, et ka Kennelliit pole neile appi tulnud.