8. veebruaril 1928. kirjutab „Postimees" koerte katkust: "Koerte katk, mida rahva seas tuntakse ka weel „shneebe", influentsa, koeranõle ja peataudi nime all, on koerte juures üheks kõige sagedamaks ja pea alati ettetulewaks tõveks. Ta esineb kas üksikjuhtude kaupa wõi harwemini, massiliselt, taudina. Taudina möllab ta praegu näiteks jällegi Tartus. Nii on ülikooli wäikeloomade kliinikus wiimase kuu jooksul registreeritud üle 70 katkuhaige koera, kuna tawaliselt on katkuhaigete arw palju wäiksem."

Pea sada aastat hiljem on meil ikkagi põhjust koerte katkust rääkida. Hetkel on olukord küll teistsugune. Tartu asemel on jutt Tallinna ümbrusest ja diagnoositud on seda siiani veel ainult rebastel.

Kertu Kivirand märgib, et Eestis ei ole tõsisemat katkupuhangut sel aastatuhandel olnud. "Isegi eelmise sajandi lõpus, kui Soomes oli 1994-1995 katkuepideemia, hingasime meie kergendatult, sest korralikud vaktsiinid olid just turule tulnud, inimestel oli haiguse tõsidus veel selgelt meeles ja koeri vaktsineeriti väga korralikult. Hetkel on kõik veel hästi. Õigeaegse vaktsineerimisega suudame seda ka hoida."

Koerte katk (canine distemper) on morbilliviiruse (paramyksovirus) poolt põhjustatud nakkushaigus. Tiina Toomet toonitab, et haigus ei nakku inimesele ega kodukassile. Kivirand lisab, et ülemaailmselt koerlaste hulgas levinud viirushaigus tabab eriti raskelt kutsikaid ja vaktsineerimata koeri. Samas võivad haigusesse nakatuda ka teised loomarühmad. Lisaks koertele nakatuvad Eesti tingimustes rebased, kährikud, hundid, šaakalid, nugised, tuhkrud, nirgid, kärbid, naaritsad, saarmad, karud ja mägrad.

Erinevatel loomaliikidel on erinev vastuvõtlikkus. Haigus võib kulgeda kergelt või ka väga tõsiste sümptomitega. Mõni koer või põdeda läbi ilma nähtavate kliiniliste tunnusteta, aga tuhkrutel on suremus praktiliselt 100 protsenti. Haiguse peiteaeg on 1- 2 nädalat.

Tüüpilisemad haigusnähud on Toometi sõnul palavik, nõrevool ninast ja silmadest, isutus, oksendamine, kõhulahtisus ja nõrkus. "Tõsise infektsiooni korral looma üldseisund halveneb ja võib tekkida kopsupõletik või närvivorm. Vahel võib haiguse esimene staadium kulgeda ilma sümptomiteta ning esimeseks signaaliks haigestumisest ongi närvinähud - krambid või halvatus," kirjeldab ta. "Selliselt kulges haigus eelmise aasta lõpus diagnoositud patsientidel, kes sattusid oma esmaste haigustunnustega kõigepealt neuroloogi juurde ning haigust ei diagnoositud mitte katku tüüpilise kliinika (palavik, nõrevool ninast ja silmadest), vaid laboratoorse uuringuga."

Kivirand loetleb, et haigestumisel tekib palavik, hingamisteede ja seedetrakti põletik, silmapõletik, nahalööve või närvinähud. Kliinilisteks tunnusteks ehk sümptomiteks võivad olla isutus, loidus, oksendamine, kõhulahtisus, köha ja hingamisraskus, kopsupõletik, aevastamine, nõrevool silmadest ja ninast, pea viltu hoidmine või surumine, tasakaaluhäired, krambid, koordineerimata liigutused, halvatus, nahapõletik, villid ja koorikud, käpapadjandite ja nina hüperkeratoos.

"Kroonilise nakatumise korral võib harva tekkida vanemas eas koeral nii-öelda vana koera entsefaliit (old dog encephalitis), mis on põhjustatud kroonilisest kesknärvisüsteemi põletikust. Sellisel juhul tekivad loomal närvinähud vanemas eas, kuid haigus ei ole nakkav," lisab ta.

Laboratoorseks diagnoosimiseks on Tiina Toometi sõnul mitmeid meetodeid. Enam on levinud haiguse kindlaks tegemine silma limaskesta äigepreparaadi või surmajärgselt organite molekulaardiagnostilise uuringuga (PCR- test). "Närvinähtudega koertel saadakse sagedasti vastus seljaajuvedeliku uuringul. Vereproovis saab määrata viirusevastaseid antikehi, aga haiguse diagnoosimisel ei ole sellest palju abi, sest antikehad on ka vaktsineeritud loomadel," selgitab ta.

Kõige enam levib viirus haige looma hingamisteede eritistega (aerosool- ja pisarnakkus). Samuti võidakse seda edasi kanda ka eritisega saastunud pindade ja esemete kaudu. Nakatunud loom eritab viirust tavaliselt 1-2 nädalat, aga see aeg võib olla ka pikem.

Viirus säilib toatemperatuuril mitu tundi, aga madalate kraadide juures (0-4 °C) isegi nädalaid. See hävineb UV- valguse, temperatuuri ja tavaliste desoainetega.

Kivirand lisab, et sümptomiteta kulgeb umbes 50 protsenti haigestumistest ja läbipõdemine võtab ligi 14 päeva. Kergemal juhul kulgeb haigus teiste ülemiste hingamisteede haigustega sarnaselt –kerge nohu ja köha nagu näiteks kennelköha puhul. "Äge haigus kulgeb kahefaasilise palavikuga. Esimene faas kestab 8-48 tundi, palavikuga (39,5-41 C) kaasneb isutus, loidus, ninanõre ja silmanõre. Viiruse levik kudedes tõkestub juhul kui looma immuunsus on piisavalt tugev," selgitab ta. "Kui immuunsüsteem viirusega toime ei tule, siis tekib teises faasis mõne päeva pärast taas palavik, lisanduvad nohulaadsetele sümptomitele olenevalt haiguse vormist naha-, hingamisteede- ja seedetrakti probleemid. Muude sümptomitega koos või pärast nende lahenemist võivad tekkida närvinähud. Organismi nõrgenemist kipuvad ära kasutama bakterid, mis tekitavad sekundaarseid infektsioone."

Haiguse peiteaeg on 3-7 päeva, vahel aga kauem ehk kuni 3 kuud.

Vaktsineeritud ema ternespiima saanud antikehad kaitsevad kutsikat 2-3 kuuni. "Seda muidugi siis, kui emal endal on hea immuunsus, see tähendab, et ta on korralikult vaktsineeritud," nendib Toomet.

Kuna tegu on viirusega, siis ei ole spetsiifilist ravi olemas, ütleb Kivirand. "Kasutatakse toetavat ravi nagu vedelikteraapia, valu ja palaviku alandamine, laiaspektriline antibakteriaalne ravi sekundaarsete bakternakkuste vastu."

Veterinaarid rõhutavad, et korrapärane kõigi koerte vaktsineerimine on parim ennetus. Sellega on iga indiviid kaitstud ja tekib ka piisav karjaimmuunsus, et kaitsta neid, keda miskipärast vaktsineerida ei saa või kellel immuunsust vaktsiinist hoolimata ei teki.
Kiviranna sõnul tuleb emaseid koeri vaktsineerida enne paaritust. Kutsikaid peab vaktsineerima alates 6-8 nädala vanusest iga 2-4 nädala tagant vähemalt 16-nädala vanuseks saamiseni, järgneb
boostervaktsiin kas ühe aasta pärast või koera üheaastaseks saamisel. Edasi tuleb vaktsineerida kolme aasta tagant. Individuaalsed vaktsineerimisskeemid võivad varieeruda ja loomale parima skeemi valiku teeb tema loomaarst.

"Paraku on nii, et antud viirust ei saa maailmast täielikult hävitada metsloomade seas levimise tõttu. Viirus hävib aga UV-valguse käes ning ei talu kuivamist, samuti toimivad hästi ka tavalised desinfitseerimisvahendid," räägib Kivirand.

Toomet lisab, et koertel on viimastel nädalatel väga palju diagnoositud kennelköha. See pole küll nii tõsiste tagajärgedega kui katk, aga on väga nakkav ning halvemal juhul võib kaasa tuua kopsupõletiku.

Veterinaar- ja Toiduamet on andnud soovitused katkust hoidumiseks:

Vaktsineeri lemmikloom regulaarselt ohtlike nakkushaiguste nagu marutaud, leptospiroos, parvoviirus ja koerte katk vastu;

Väldi lemmikloomade kokkupuudet metsloomadega;

Kui märkad või leiad haigeid, kummaliselt käituvaid metsloomi, teavita loomaarsti või kohalikku jahiorganisatsiooni või edasta info Keskkonnainspektsiooni infotelefonile 1313;

Haige metslooma viimine koju või ravile pole soovitatav, sest nii soodustatakse nakkuse levikut.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid