Appi, mu lemmik on paksuks läinud! Veterinaar õpetab loomi kaalu jälgima
Ülekaaluliseks loetakse looma, kelle kehakaal ületab optimaalset kuni 19% (KKI 6-7/9) ja rasvunuks kui kehakaal ületab optimaalset 20% (KKI 8-9/9) või enam.
Optimaalses kaalus loomadel on keharasva 15-20%. Suur osa loomaomanikest ei ole paraku üldse teadlikud, et nende lemmik on ülekaaluline. Samuti ei olda teadlikud liigse kaaluga kaasnevatest terviseriskidest. Tihti on loomaarstil keeruline probleemi delikaatselt arutada ilma loomaomaniku solvumiseta. PetCity kliiniku veterinaar Kertu Kivirand räägib, mida tuleb ülekaalulise looma puhul tähele panna ja millised on võimalused ülekaalulisuse vältimiseks.
Ülekaalulisega kaasnevad terviseriskid
Ülekaalulisus ei ole pelgalt liigne rasva kogunemine kehas, vaid ka pideva kroonilise madalatasemelise põletikuga kulgev haigusseisund. Liigne rasvkude vabastab hormoone ja põletikumediaatoreid, mille kogumõju organismile on seni teadmata. On aga teada, et ülekaalulisus soodustab paljude teiste haiguste teket või raskendab nende kulgu. Leitud on seoseid ülekaalulisuse ja liigesehaiguste, hingamisprobleemide, neeruhaiguse, suhkrudiabeedi, põieprobleemide, kõrge vererõhu, poegimisraskuste, südamehaiguste ja osade kasvajate vahel.
Ülekaaluline loom talub sooja ilma kehvemini ja on seega ka suuremas kuumarabanduse ohus. Samuti on neil suurenenud anesteesia- ja operatsioonirisk ning teatud operatsioone ei pruugi saada enne kaalulangetust teostada. Samuti on aeglustunud haavade paranemine. Leitud on ka seoseid käitumisprobleemidega. Näiteks on avastatud, et rasvunud koerad valvavad oma toitu ja varastavad palakesi suurema tõenäosusega ning isegi hauguvad rohkem ja on sõnakuulmatumad.
Ülekaalulisuse põhjused
Tänapäeval on lemmikloomade söötmine tehtud üpris lihtsaks. Täisväärtuslikke krõbinaid ja konserve on poelettidel väga erinevaid valikuid. Samas ei suuda me omanikuna sageli pakkuda lemmikule piisavas koguses füüsilist aktiivsust. Nii söödetaksegi toiduga loomale rohkem energiat, kui ta ära kulutab ning ülejäägid kogunevad rasvkutte. Enamasti ei tea loom ise, kui palju toitu ta päeva jooksul sööma peaks ja kehtib reegel, et mida maitsvam toit, seda suurem isu. Sageli on põhitoidukordade vahel ka snäkid või preemiad, palakesi antakse oma toidulaualt juurde või on krõbinad/konserv terve päeva vabalt ees.
Mingil määral on ülekaalulisusel geneetiline taust. Mõned tõud on suurema isuga ja suurema rasvumisriskiga (näiteks labradori retriiver, pikakarvaline taks, šoti terjer). Samuti on mõju steriliseerimisel/kastreerimisel, sest pärast operatsiooni looma ainevahetus aeglustub ja aktiivsus väheneb, kuid isu suureneb. Siinkohal on oluline, et
omanik jälgiks oma looma kehakonditsiooni ja korrigeeriks vastavalt toitumist. Ainult tõug või steriliseerimine/kastreerimine ei tee looma paksuks, põhjuseks on siiski liigne söötmine ja vähene aktiivsus. Pärast operatsiooni tuleks järk-järgult üle minna kastreeritud/steriliseeritud looma toidule. Ülekaalu ennetamine on oluliselt lihtsam, kui selle alandamine.
Stressisöömine
Mõnikord võivad ka lemmikud liigselt süüa stressist, ärevusest või igavusest. Kui loom otsib omaniku tähelepanu, arvatakse sageli, et lemmik tahab süüa. Tegelikult võib tegu olla igavuse või millestki muust tingitud tähelepanu vajadusega. Seetõttu peaks liiga sagedase söötmise asemel loomale teisi tegevusi otsima, näiteks mängima temaga.
Rasvumise risk on suurim vanuses 5 -11 aastat. Samas tänapäeval suureneb juba kutsika-kassipojaeas ülekaaluliste loomade osakaal ja neil on ka edasises elus suurem risk rasvumiseks.
Ka osade ravimite pikaaegne manustamine võib põhjustada kehakaalu tõusu, näiteks glükokortikosteroidid, barbituraadid ja innapreparaadid.
Harvematel juhtudel ja enamasti vanematel loomadel võib kaalutõus olla seotud ka endokriinhaigustega (kilpnäärme alatalitlus, neerupealiste ületalitlus, diabeet). Sellisel juhul on tõenäoliselt märgata ka muid muutusi looma tervises või siis ei anna põhjalik dieedipidamine soovitud kaalulangust. Kahtluse korral tasub alati konsulteerida loomaarstiga. Üldiselt tasukski lasta loomaarstil lemmik üle vaadata ja kaaluda, seejärel saab paika panna kaalulangetusplaani ja valida õige toit dieedipidamiseks.
Kuidas aru saada, et lemmikloom on ülekaaluline?
Loomad võivad rasva ladestada veidi erinevalt, kuid alati on neil suurenenud kõhu ümbermõõt. Koerad kipuvad rasva koguma rindkere- ja nimmepiirkonda, kassid aga kõhule ja näopiirkonda. Kassidel võib esialgu tekkida ka ainult „rasvalotike" kõhu alla, mida omanikud mõnikord isegi kõhusongaga sassi kipuvad ajama. Ainult kaalunumber ei ütle looma seisundi kohta tihti väga palju, kuna tõusiseselt võib normaalne kaal varieeruda 25%. Looma nägemata ning ainult tõu ja vanuse põhjal ei saa öelda, kas loomake on normaalkaalus või mitte. Täpsemaks hindamiseks kasutatakse kehakonditsiooni indeksit KKI (body condition score BCS).
KKI mõõtmine on mõnevõrra subjektiivne ja väga karvastel loomadel keerulisem. Ainult vaatamisest kindlasti ei piisa, vaid loomake tuleb kätega üle palpeerida. Kaalulangetuse protsessi käigus tuleb KKI ja ideaalkaalu aegajalt uuesti hinnata.
Ideaalkaalu arvutamine: iga konditsiooniindeks üle 5 (ideaalne) tähistab 10% ülekaalu (näide: 45 kg labradori retriiver KKI-ga 8/9 on 30% ülekaaluline ja peaks kaaluma 32 kg). Ideaalkaalu võib arvutada ka keharasvaprotsendi kaudu, kuid see on veidi keerulisem.
Eestikeelsed juhendid looma KKI mõõtmiseks on olemas Purina kodulehel (www.purina.ee).
Kuidas kehakaalu langetada?
Esmalt tasuks loomaarstiga läbi arutada, kui palju lemmik kaaluda võiks ja seejärel koostada plaan, kuidas selle numbrini jõuda. Loomaarst saab välja arvutada looma päevase energiavajaduse vastavalt ideaalkaalule. Kaalulangetuse plaan peab olema realistlik ja sobima kõigile osapooltele, vastasel juhul ei ole abi ka maailma parimast plaanist. Kõige olulisem on mitte heituda, hoida plaanist kinni ja loomakest iga kahe nädala tagant kaaluda, et kontrollida protsessi efektiivsust ning vajadusel seda korrigeerida. Soovituslik kaalulangetuse tempo on koertel 1-2% nädalas ja kassidel 0,5-2% nädalas. Laias laastus on kaalu alandamiseks kolm strateegiat nii nagu inimeselgi:
1. Vähendada toidus sisalduvat energia hulka
Tarbitavat energiahulka saab vähendada kas andes endist toitu väiksemas koguses või valides uus toit, millel on väiksem energiatihedus (nö dieettoidud). Kui loomal on põhitoiduks kvaliteetne krõbin või konserv, kuid juurde antakse suures koguses maiuseid, siis võib alustada igasuguste maiuste ja snäkkide ärajätmisest. Pea meeles, et kõik mis suust sisse läheb, sisaldab ka energiat. Siia alla kuuluvad ka treeningmaiused ja närimiskondid.
Kui selline toiming ei ole piisav, siis tuleks valida toiduvahetus. Kui anname tavatoitu väiksemas koguses, ei saa loom oma vajalikke toitained lihtsalt kätte, kaalulangus ei toimu mitte rasvkoe, vaid lihaste arvelt ja loomal on pidevalt nälg. Seetõttu on kõige tõhusam ja ohutum valida loomakliinikutes pakutavatest ravisarjadest sobiv kaalulangetustoit. Toitude valik on lai ja kui loomale üks toit ei sobi, tasub proovida mõnda muud. Uue toidu tutvustamine peaks toimuma umbes nädala jooksul, esialgu segades uut toitu vanaga ja suurendades uue toidu osakaalu. Järsul toiduvahetusel võib juhtuda, et loom lihtsalt ei taha uut toitu süüa või tekivad seedehäired (oksendamine, kõhulahtisus).
Loomakliinikutes pakutavate kaalulangetustoitude eeliseks on täisväärtuslik ja tasakaalustatud koostis, enamasti on pakil juhised toidukoguse mõõtmiseks ja/või kalorite sisaldus ning tihti on lisatud antioksüdante. Toidud on vähendatud rasvasisalduse ja suurendatud kiusisaldusega. Kaalu langetamiseks ja hoidmiseks on erinevad toidud, sageli sama tootja üleminekusarjad. Toidu päevase koguse aitab valida loomaarst või saab ise vaadata pakendilt (kogus tuleks võtta ideaalkaalu järgi, mitte hetkekaalu järgi!). Juhul kui loomake saab krõbinale midagi lisaks (konservid, maiused, närimismaiused), peab krõbinakogust vastava kaloraaži järgi vähendama.
Päevase toidukoguse peaks jaotama toidukordade vahel. Hommikul tuleks mõõta ja kaaluda toit topsikusse valmis ja päeva jooksul loomale anda, kas siis toidukorrana või ka näiteks ainult preemiana tehtud töö eest. Koertel võiks olla päeva jooksul kaks kuni kolm toidukorda. Kassil võib olla sellise režiimiga harjumine raskem, juhul kui varem oli
toit vabalt saadaval. Tegelikult tahab loom toidu eest tööd teha ja vaeva näha, toidu niisama kaussi valamine ei ole tema jaoks põnev, toit saab kiiresti otsa, aga kõht jääb tühjaks. Toidu otsimine erinevatest mänguasjadest, nuuskimisvaipadest, slow-feeder kaussidest pakub loomale tegevust ja ajaveetmisvõimalust. Kui aga ilma maiusteta kuidagi ei saa, siis võiks eelistada kurki või porgandit.
2. Suurenda looma füüsilist aktiivsust
Suure kehakaaluga loom, kes pole harjunud palju liikuma, ei kannata äkilist koormuse suurendamist. Sageli on ülekaalulistel loomadel kaasnevaid haigusi (liigeseprobleemid, hingamisprobleemid, südameprobleemid), mis võivad samuti mõjutada looma soovi liikuda. Füüsilist koormust tuleks suurendada järk-järgult, näiteks alustada viieminutilisest jalutuskäigust kolm korda päevas. Kui looma kehakaal langeb, siis võib ta end mugavamalt tunda ja tahab ka ise rohkem liikuda. Mõistlik oleks teha mitu lühemat jalutuskäiku päevas ühe pika ja kurnava asemel.
Keskmiselt vajab koer ühes päevas kaks tundi mõõdukat füüsilist koormust. Kui loomale sobib, siis on ujumine suurepärane viis aktiivsuse tõstmiseks ja see ei kurna ka liigeseid. Uuringud on näidanud, et kui liigeseprobleemide käes vaevlevad koerad saavad igapäevaselt vähemalt tund aega liikuda, vähendab see lonkamist ja hoiab kehakaalu kontrolli all.
Alati on hea mõte pöörduda füsioterapeudi vastuvõtule, eriti siis, kui loom ei taha eriti liikuda või tal juba on liigestega probleeme. Füsioterapeut annab soovitusi kodusteks harjutusteks, mis teevad kaalulangetuse efektiivsemaks ning parandavad ka lemmiku enesetunnet. Vabalt suures aias elavad koerad ei liigu enamasti siiski piisavalt ning ei saa lootma jääda, et koer üksi olles trenni teeb.
Kassi puhul on aktiivsuse suurendamine keerulisem, kuna enamasti ei soovi nad rihma otsas jalutada. Kassile tuleks pakkuda erinevaid mänguasju. Kassidel on oma eelistused, mis tüüpi lelud neile huvi pakuvad (hiiri või linnukesi meenutavad, õhust või maast püütavad, sulgedega või karvased, veeretatavad või näritavad või hoopis laser). Samuti tüdinevad nad ühest mänguasjast üpris kiiresti, seetõttu tuleb pakkuda erinevaid vahendeid ja neid aeg-ajalt vahetada.
3. Vähendada toidus sisalduva energia hulka + suurendada füüsilist aktiivsust
Kombineerides dieeti ja trenni saadakse kõige paremad tulemused, samuti paraneb looma üldine tervis ja jõudlus. Iga loom on erinev ja kaalulangetusplaanis esinevad tagasilöögid ei ole midagi ületamatut. Lemmikut tuleb lihtsalt jälgida ja viperuste esinemisel loomaarstiga arutada.
Ülekaalulisus on haigusseisund, mida iseloomustab keharasva kogunemine suuremas koguses, kui see on vajalik keha optimaalseks funktsioneerimiseks koos madalal astmel kroonilise põletikuga. Ülekaalulisuseni viib toiduga pidevalt saadud energialiig.
Ülekaalulisust on kergem vältida kui liigsetest kilodest vabaneda. Kaalulangetamine on tegelikult omanikule raskem kui loomale endale. Lemmikud saavad toitu selles koguses, mida omanik neile annab ja ei ole sohitegemise võimalusi. Omanik aga peab nuputama loomale tegevusi ja südame kutsikasilmade ees kõvaks tegema.
Kaalujälgimine on edukas siis, kui jälgitakse dieeti, pakutakse piisavalt kehalist koormust ja hinnatakse tulemusi regulaarselt. Pea meeles, dieet on Sinu lemmiku tervise ja heaolu huvides ning algus on alati raskem. Lemmiku heaolu on Sinu käte
