Koerasõprade hulgas levib teave pika aretustöö järel sündinud kutsikate defektidest ja teinekord nõrgast tervisest. Paljud otsivad niisugust koera, kes sobiks just nende ettekujutuse ja vajadustega. Labradori ja puudli paaritumisest sündinud labradoodle on selles maailmas uus ja leviv trend.

Labradoodle`i juured ulatuvad Austraaliasse, kus üks pere vajas juhtkoera, kuid samas oli peremehel allergia koerte vastu. Teatavasti teevad just labradorid tänuväärset juhtkoera tööd, kuid allergia vältimiseks tuli neid ristata mõne tõuga, mis haigusnähte ei põhjusta. Sobivad nii tavalised, kääbus- kui toy-puudlid. Nii sündiski labradoodle: intelligentne, seltsiv, truu, allergikutele sobiv ning lisaks välimuselt nunnu nagu mängukoer. Omanikud kiidavad ka asjaolu, et seda mitteametlikku tõugu koerad on kuulekad ja kergesti treenitavad. Lisaks juhtkoerana kasutamisele sobib labradoodle ka teraapiakoeraks.

Tegelikult on labradoodle`i mõiste kasutusel juba 1955. aastast, kuid tee populaarsuseni on olnud konarlik: ametlikult pole tõugu seni tunnustatud. Ette heidetakse sedagi, et varasemate põlvkondade välimik ja iseloom võis varieeruda seinast seina. Austraalia Labradoodle`ite Ühendus toonitab, et selliste tõugude ristand on reeglina hea tervisega, kuigi vahel võivad edasi kanduda labradorile iseloomulikud vead nagu näiteks düsplaasia. Küll aga rõhutatakse ristandi intelligentsust, mis on päritud puudlitelt, keda peetakse borderkolli järel teiseks kõige arukamaks koeratõuks maailmas.

Uuel ja üha rohkem populaarsust koguval ristandil on lisaks mõjukaid fänne: labradoodle elab näiteks ka Norra kuninglikus perekonnas.