KODULEIDJA | Endisest ketikoerast pallimänguhull Hugo unistab elust maaperes
Hugol on kaks vastandlikku kirge. Esikohal on kirg viibida inimese seltsis. Vastandiks sellele on kirg joosta pallile järele, mis üldjuhul inimesest eemale visatakse. Mäng kujunebki selliseks, et Hugo tormab kirglikult pallile järele, kuid hõike peale on ta viuhti tagasi ja istub inimese kõrval nagu kleebitud.
Kui Hugo saab joosta ja palli mängida, siis on tema päev juba tehtud. Aga varjupaigas on asukaid palju ja raske on oma mängukorda oodata. Ses suhtes on Hugo egoist, et ta tahab ainult üksi oma inimesega mängida ja teiste koertega ta sina peal ei ole.
Hugol on aastaid üle viie ja ta teab, et viimane aeg on oma füüsis pallimänguga vormis hoida, sest terves kehas terve vaim. Hugo on üks lustlik sell – niipea, kui ta liikuma saab, siis ta lausa pakatab rõõmust ning saba teeb propellerina selliseid tiire, nagu tahaks koera maast lahti tõsta.
Miks siis lippamine nii armas on? Enne varjupaika sattumist elas Hugo pikalt ketikoera elu ja tema ainsaks kaaslaseks oli juba ammu tossuks muutunud vana pallinäss. Pere ei kaasanud koera oma tegemistesse ja siis ei saanud koer joosta ega mängida. Hugo üksindusnukrust leevendas palli närimine ning kui kihk liikuda muutus väga suureks, tõmbas Hugo ennast ketist lahti. Nii ta varjupaika sattuski, kuid tänu sellele muutus Hugo vaade elule. Et inimesed temaga tegelesid, siis koer sai eluvaimu ja lootuse tagasi ning ta lausa naudib inimeste seltsi ja usub, et inimesed on ilusad ja head.
Linna- ja korterielu käis Hugo ka juba korra proovimas. Muidu polnud vigagi, pererahvas oli tore ja lahke, aga jalutuskäigud linnatänavatel ei sobinud kohe mitte. Liiga palju oli linnas kõike, mis ärevaks ja rahutuks tegi. Seetõttu ongi tema suureks unistuseks olla osaks ühest lahedast ja vahvast maaperest, eemal linnakärast ja -mürast. Omamoodi unistuseks on talle ka autoga sõitmine, mida koer armastab ja naudib. Nii et Hugo autosse, pall kaasa ning loodusesse liikuma ja aega veetma – ei ole paremat päeva õhtusse veeretamise viisi, muidugi saab aega veeta ka pere seltsis koduaias.
Hugole on tehtud kõik vajalikud protseduurid, mis ühel korralikul koeral olema peavad - ta on saanud vajalikud parasiiditõrjed, on vaktsineeritud, kiibistatud ja kastreeritud. Ka kõrvakuulmisega on kõik korras, sest nii kui teda kutsud, siis kohe on ta kohal.
Selline on siis Hugo – välejalgne hunduke, kellel on oma unistused: unistus elada maal ja olla pereliige; unistus vaid ühest autosõidust – sõidust varjupaigast oma päris perega uue kodu poole.
Loe Hugo kohta siit: https://varjupaik.ee/loomad/hugo-3
Koduleidja on Delfi ja Varjupaikade MTÜ ühisprojekt, mille käigus loodame jõuludeks leida armastava pesa Eesti erinevates varjupaikades kodu ootavatele loomadele.
