Jutustage palun koera perre võtmise lugu: kust, millistel kaalutlustel ja miks just selle tõu kasuks otsustasite? Kui palju eeltööd tuli teha?

Initsiatiiv koera perre võtmise taga oli klassikaline - armastus loomade vastu. Otsus ei sündinud aga üleöö. See nõudis mitu aastat mõtisklusi ja arutelu: kas selline otsus on õige? Kas meil on piisavalt aega uuele pereliikmele pühendada. Lihtsalt öeldes, kas ta oleks meiega õnnelik? Kuna meie jaoks oli tegu ka esimese koeraga, siis tundsime, et see otsus peab olema pigem ratsionaalne kui emotsioonidest ajendatud. Sellel kaalutlusel otsustasimegi tõukoera kasuks, kuna tundus, et esimese koera puhul on nii lihtsam loomast aru saada, sest tõug ise dikteerib iseloomu. Teame nii paremini, milleks valmis olla. Mõned ootamatused vähem.

Koht, kus ratsionaalsus aga väga kiiresti lõppes, jõudis kätte, kui asusime otsima sobivat sõpra. Emotsioonid võtsid sellel hetkel kõik üle. Selle asemel, et hoolikalt ja kaalutletult läbi mõelda, milline koer sobib kõige paremini meie elukorralduse ja iseloomudega, said määravamaks nunnumeetrid, ägedus ja teised "usaldusväärsed" mõõdikud.

Õnneks oli meil piisavalt oidu näha, et meie korter pole hea valik suure koera jaoks. See on mõnus paik pigem keskmisele või väiksemale loomale. Seda kõrvale jättes sai määravaks aga kõik muu kui kalkuleeritud ratsionaalsus. Minul oli selge visioon koerast kui hundilisest - midagi metsikut. Elukaaslasel oli oluline - olgu siis metsik või mitte - nunnufaktor. Seekord jäi peale metsik - Austraalia karjakoer Red Heeler.

Jõudsime temani läbi sarja "Madam Secretary". Seal oli ühel tegelasel sinine Austraalia karjakoer ja see tundus olevat perfect fit. Keskmist kasvu, metsik ja nunnu. Ja siin said emotsioonid ratsionaalsusest kohe eriti võitu. Me tegime põhjaliku uuringu internetis ja lugesime läbi kõik tõukirjeldused, vaatasime läbi kõik videod ja kohtusime isegi Eesti Austraalia karjakoera kasvatajaga enne lõpliku otsuse tegemist. Kõik - ja ma kordan KÕIK - tagasiside, mis meile tuli, oli see, et tegu on väga keerulise tõuga, mistõttu see ei sobi esimeseks koeraks.

Ja vaatamata sellele üheselt selge sõnumile mõtlesime meie ikka et... noh, see on ju koer, kui raske see ikka olla saab. Tuletan seda hetke meelde kuni tänaseni ja naeran iseenda emotsionaalse rumaluse üle. Pärast koera (nimi Ivan) võtmist saime me väga kiiresti aru, millest tulenes ühene väide, et ta ei sobi esimeseks koeraks.

Kuidas koeraga kokku kasvamine sujus? Mis tegi rõõmu ja mis olid suuremad raskused?

Esimesed nädalad olid muidugi suur šokk ja ümberharjumine. Ivan tuli meile nelja ja poolekuuselt ja oli selge, et keegi polnud hädal käimist talle õpetanud. Saime kiiresti aru, et enam pole teda mõtet treenida korteris mingil konkreetsel kohal sorul käima, vaid harjutada kiiresti mõttega, et kõik see asi käib õues. Vaatamata sellele ei mäleta ma esimesest paarist kuust palju muud, kui mopiga mööda tuba jooksmist.

Vähe sellest: kuna meie korter on neljandal korrusel ilma liftita majas, siis teine asi, mida ma mäletan, on konstantselt valutavad jalalihased. Kutsad ju mööda treppi käia ei tohi, mistõttu tuli teda kanda õue süles. Ja tavatu polnud päev, kus seda juhtus 10 korda. Minu organism ei olnud kohe kuidagi tol hetkel harjunud mõttega 40 korruse ronimisest päevas.

Lisaks sellel muidugi konstantne mürgel. Kutsikas + aktiivne tõug = ballistiline rakett, mis mööda tube sul pidevalt ringi lendab. Nii kui „tita" uni sai magatud ja silmad lahti läksid, hakkas rakett lendama - kuni järgmise uinakuni.

Kõige raskem aspekt sellel ajal oli kindlasti see, et ta nõudis väga palju tegevust, kannatust ja pühendumist, aga lähtuvalt tõu iseloomust ta ei otsinud lähedust. Kui tegu polnud jooksmise, närimise või sikutamisega, siis Ivan huvitatud ei olnud. Kui ma õigesti mäletan, siis esimene pool aastat, millal ta meiega oli, ta isegi ei soovinud peremehelt pai. Nii kui käe välja sirutasid, tõmbas ta pea eemale. Kas mäng või mitte midagi!

Saan aru, et selle tõu osas oli teid enne hoiatatud: mis laadi hoiatused need olid ja kui paljud neist on paika pidanud?

Hoiatused olid väga ühesed: tegu on väsimatu tugeva instinktiga tööloomaga, kelle esivanemast Dingo tõstab iga päev natuke pead. Ta on peremehe koer, kes ei hooli lähedusest. Ta ei salli teisi koeri. Ja igal pool on, kus on grupp inimesi, loomi või linde, siis temale on see avatud tööpakkumine - kari, mis tuleb kannast, püksisäärest, hõlma otsast naksates kokku ajada. Seda kõike iseloomustab minu jaoks kõige paremini aga see, et ta on ääretult tugev instinkt ja seda ei ole võimalik üle kirjutada, vaid seda saab manageerida.

On selge, et see raskus, mida kujutasime oma peas ette, oli väga kaugel reaalsusest. Isegi, kui esimese koeraga tehtud klassikalised vead - mida meie oleme teinud kuhjaga - välja jätta, siis me ei olnud algselt kohe kuidagi valmis selle töömahuga, mida Ivan meilt nõudis. Heaks näiteks selle kohta on see, et Ivan on nüüdseks viieaastane ja ma endiselt ei lahku kunagi temaga kodunt ilma maiuseta. See on ainus viis, millega mina suudan juhtida tema tohutut instinkti. Strateegiliselt jaotatud toidupalad aitavad ohjeldada nii karjatamist kui raugematut vimma teiste koerte vastu.

Ja see on kõik see, mida meile lubati. See tõug on väljakutse suure V-tähega ja ta on kõike muud kui mugav. Tunnen Ivaniga jalutuskäikude ajal alati nagu ma oleks presidendi ihukaitsja, kellel peavad silmad olema kõikjal, et tabada kohtasid, kus Ivani instinkt ootamatult välja võib lüüa - põnevad nurgatagused, selja tagant tulevad ratturid, ootamatud aia taga olevad koerad jne.

See öeldud, läks täkkesse ka asjaolu, et kord karjakoer su omaks võtab, siis see side, mis peremehe ja koera vahel tekkib on erakordselt tugev.

Milline näeb välja argipäev koeraga: mida koos teete, kuidas ta sõprade-pereliikmetega klapib?

Mul on selles osas erakordselt vedanud, et enamikul päevadest käib Ivan minuga stuudios kaasas. Stuudio asub minu kodunt nii 35-40 minut kaugusel, mis edasi-tagasi teeb mõnusa jalutuskäigu. Päev tegevuse, inimeste ja sagimise keskel saab kindlasti põnevam kui kodus pesas järgmist jalutuskäiku oodata. Nüüd, kus ta on vanem, siis ka paid ja kõhu alt sügamised on oluliselt rohkem teretulnud kui varem. Ja eks stuudios ole neid sügamist pakkuvaid käsi oluliselt lihtsam leida!

Kuid ka töö juures ei pääse päris ilma tema instinktita. Kui inimesed päeva alguses tulevad või õhtul lahkuvad, siis Ivanit see külmaks ei jäta. Tegu on ju ikkagi karjaga ja no kohe kuidagi ei ole ju sellist asja võimalik jätta unarusse! Eriti rasked on just lahkumised. Kari jookseb laiali. Ja kui peremees ei juhtu märkama, siis ikka ja jälle haarab Ivan ohjad enda kätte ja püüab koti otsast või hõlmast kergelt naksates karjaliikmele mõista anda, et laiali valgumine ei ole aktsepteeritav.

Võõraste inimestega stuudios tuleb aga olla märksa rohkem ettevaatlikum. Nemad võivad karja ohustada ja siis on Ivan märksa kaitsvam. Seda saab leevedada maiustega, andes sõbrale mõista, et tema karjatusteenuste järele praegu vajadus puudub. Aga siin muutun peremehena kindlasti taas presidendi ihukaitsjaks, pidades pingsalt silmas kõiki kohtasid, kus instinkt võib võtta võimust. Kui seda mitte teha, siis see võib päädida külalise jaoks ebameeldiva ehmatusega.

Seda kõrvale jättes on ta kollektiivis hea sõber. Ta on vaikne, ei nõua ülemäära tähelepanu. Tervitab oma inimestelt kõhu alt sügamist. Ja pakub vahvat vaheldust ja eemalepõiget igapäevatööst. Ta on täna ametlikult tituleeritud stuudio IMEPILT juhatuse assistendiks, olles nii ka ära märgitud Tallinna börsi jaoks mõeldud ettevõtte kirjelduses. Ma kindlasti ei julgeks öelda, et ta on ainus, aga kahtlemata on see väga eksklusiivne grupp neljajalgseid, kelle karjäär on viinud neid Nasdaqi avalikule turule.

Kindlasti tuleb karjakoera puhul täheldada ka seda, et ta aju ja keha vajab pidevat stiimulit. Sellest aspektist võiks öelda, et pole sellist asja nagu liiga palju uusi trikke, mida õppida või distantsi mida joosta. Mida põnevamad on katsumused, seda rõõmsam Ivan on. Lisaks klassikalistele trikkidele otsin talle neid võimalusi ka jalutuskäikude ajal. Pakkuda talle tasakaalu- ja teisi harjutusi. Piltlikult öeldes püüan muuta kõik jalutuskäigud, nii palju kui võimalik, agilityrajaks.

Ilma kahtlusteta on aga selge, mis on Ivani elu kõige suurem armastus. Ma tahaks öelda, et see olen mina kui peremees, aga võrreldes frisbeega, pole mul kahjuks isegi mingit võimalust. Frisbee mäng on midagi, mille puhul mul on tunne, et Ivan võib joosta ennast sõna otseses mõttes teise ilma. Selle mängu ajal ei huvita teda miski muu. Ei söök, teised inimesed, koerad - mitte midagi. Ainult viska kaugele ja püüan selle kinni!

Kui ta oli noorem siis ühe frisbee-mängu ajal kaotas ta õnnetu juhuse läbi isegi oma hamba, mis täielikult välja tuli. Tema jaoks ei olnud see aga mingi põhjus mängu lõpetada. Jooksis minu juurde, endal mokk täiesti verine, vaatas rõõmsalt ja küsivalt "noh.. viska viska viska viska viska viska viska!"

Frisbee on midagi, mida üritan talle võimaldada nii palju kui vähegi võimalik. Küll aga tule tõdeda, et porisel perioodil on mu motivatsioon selleks peremehena oluliselt madalamal kui kuiva ilmaga.

Millised on kõige ehedamad ja liigutavamad kogemused Ivaniga koos elamisest?

Minu jaoks on kõige liigutavam see, et Ivan saab aru, kui ma olen millegi peale ärritunud. Ja tundub, et kui ma olen ärritunud, siis ilmselt on mul kalduvus kasutada selle ilmestamiseks ühte konkreetset ingliskeelset F- tähega sõna, mida ma siin nimetama ei hakka. Sain sellest aimu niimoodi, et iga kord, kui ma seda sõna kasutasin, ilmus koheselt välja murelikult saba liputav Ivan, kes meeleheitlikult üritas sülle pugeda. Ja iga kord kui ta seda teeb, siis mis iganes ärritaja mu elus on, see lahjeneb ikka kohe väga kiiresti ära.

Naljakas on siin aga see, et see F-sõna on Ivanile nii ära fikseeritud, et isegi kui ma kasutan seda sõna mitte ärritunud kontekstis aga natuke intensiivsemalt, tuleb mu ustav sõber taas nurga tagant välja peremeest päästma. Tulles Ivanile vastu, olen teadlikult seetõttu hakanud oma kõnepruuki parandama, et mitte sõbrale liigset stressi tekitada.

Kas soovitaksite sama tõugu sõpra teistele? Milleks need koeraomanikud valmis peaksid olema?

Mis ma teistele koeraomanikele soovitaksin, on see, et kõik mida selle tõu kohta räägitakse, on minu kogemusel 100 protsenti tõsi. Tegu on väga nõudliku koeraga ja kui see tõug valida, siis tuleb arvestada, et see saab olema kestev väljakutse. Eriti linnakeskkonnas. Seega kui sa otsid endale mugavat sõpra, siis Austraalia karjakoer seda kindlasti ei ole. Austraalia karjakoer on sõber, kes on nõudlik ja paneb su pidevalt proovile. Ent kui teie vahel tekib side, siis see side on midagi väga vägevat. See pole midagi, mida jagatakse tasuta kõigele. See on midagi, mis on hoolikalt valitud vähestele.