Erika jaoks oli asi tol hetkel otsustatud: Silveri smaragdsilmad võitsid ta südame enne, kui kassiga kohtumiseni jõudis.
"Mul oli varem hall Egiptuse tõukass, kellel 14-aastasena avastati pahaloomuline kasvaja. Talle tehti mitu operatsiooni, kuni lõpuks ei saadud teda enam aidata," jutustas naine, kes samaaegselt kassiga ka ise operatsiooni üle elas.

Pärast eelmise sõbra surma võttis ta vastu otsuse: ei ühtki kassi enam - valu lemmiku kaotuse pärast oli sedavõrd suur. Sama lubaduse andis ta ka oma pojale. "Nüüd sai kassi surmast kaks aastat mööda. Ma ei küsinud pojalt isegi luba, haarasin kohe telefoni," tunnistas Erika. "Võibolla on isegi hea, et Silver on teistsugune kass."

Äratundmine, et neil just Silveriga teineteist vaja on, oli sedavõrd selge, et naine ei pidanud vajalikuks isegi kassiga enne tutvumisringi teha: Silver toimetati Läänemaa varjupaigast temani ja edasi viis tee juba koju. "Me mõlemad olime end üksildasena tundnud. Kui poeg tuli, mõtlesin, et räägin talle parem ruttu asja ära," muigas naine.

Esialgu on kiisu uues kodus veel uje - nii, nagu varjupaiga töötajad teda kirjeldasidki. "Ta on väga arg, aga nüüd juba teab, millal söök tuleb ja ootab mind koju," kirjeldas Erika. "Ühel ööl magas isegi mu selja peal - mul on selgroog haige ja ka eelmine kass magas alati seljal. Kassi tunnevad haiguse ilmselt ära." Lisaks meeldib Silverile oma uut territooriumit tähelepanelikult valvata. Selleks ronib ta kapi otsa.

Väikese pahandusega sai kolmeaastane kassipoiss samuti hakkama: tegi mõned tuurid, keeras vaiba tagurpidi ja pühkis vaasist lilled välja. "Ma ei tiku talle väga ligi, annan talle harjumiseks aega," ütles Erika. "Eks mina pidin ka oma põdemised ära põdema, aga nüüd oleme me teineteise jaoks. Tegin iseendale kõige parema jõulukingi ja soovitan seda ka teistele, kellele meeldib kellegi eest hoolitseda."