Millist eksootikat tõid linlase ellu rändtsirkused ja -loomaaiad?
Kuidas nägid välja linnatänavad, kui siin olid veel sajad voorimehed?
Millised loomad on elanud linlaste fantaasias?
Kes olid need tüütud närilised ja putukad, kes haiguseid levitasid?
Miks Raekoja platsil kasse sisse müüriti?
Millised seadused reguleerisid loomapidamist?
Kuidas kirikus loomadele tähendust omistati?
Mis sai Tallinna lahte äraeksinud küürvaalast?

Nendele küsimustele saab vastuse loodetavasti juba jaanuaris avataval näitusel, kui koroonapandeemia avamisele uuesti jalga taha ei pane: korra on avamist just sel põhjusel juba edasi lükatud.

Ajaloolane Inna Jürjo möönab, et loomade roll on aastasadade jooksul teinud läbi olulise arengu: praeguseks paljuski lemmikutena peetavad loomad töötasid keskajal elutähtsates ametites, tänu kellele püsis toit laual. "Tänapäeva inimese jaoks tundub ilmselt harjumatu, et ka praegused farmiloomad elasid linnas. Lehmad, lambad ja sead olid toona aga linnapildis igapäevane nähtus, on isegi kujuteldamatu, et neid poleks olnud" kirjeldab ta. "Hommikul korjati kari oma majapidamisest kokku ja karjatati linnamüüridest väljapoole karjamaadele sööma."

Kui palju põllumajandusloomi linnades elas, on tema sõnul raske kokku loendadada, kuna statistikat sel ajal ei peetud, küll aga leiab XVI sajandi ürikutest näiteks korralduse selle kohta, et ühes linnamajapidamises tohtis olla kuni kolm lehma ning neid võimaldati pidada siiski üksnes nendel, kellel olid olemas laudad.

Hulkuv siga Tallinna vanalinnas polnud Jürjo sõnul midagi erakorralist. Oma notsu kinni püüdmine oli omaniku mure ja pahandust teinud looma eest tuli ka trahvi maksta. Ajaloolasele on teada juhtumeid, kus nii sead kui hulkuvad koerad näiteks kirikute ümbruses ja surnuaedades suuremaid pahandusi olid korraldanud. "Nad tungisid ka võõrastesse kodudesse, tuhnisid, varastasid laualt toitu," toob ta näiteid. "Loomade ringi liikumine oli kohati üsna vaba võrreldes tänapäevaga, mil hulkuvaid loomi ju praktiliselt polegi."

Kuigi kirjalikke allikaid on säilinud vähe, ületasid ka toona uudiskünnise lood loomapilastamisest, mida aeg-ajalt ette tuli. Karistus sellise loomuvastase teo eest oli karm. "Teada on ühe venelase lugu, kes pärast mära kuritarvitamist koos loomaga surnuks keedeti, et neist kummastki ei jääks ühtki mälestust," nimetab Jürjo.

Ajaloolane lisab, et keskaegne ühiskond käsitles looma kui vara, mitte kui elusolendit. Sellest annavad tunnistust ka mõned pentsikud punktid linnaõiguses. "Suhtumine loomadesse oli asine ja üleolev," väidab ta. "Ega keegi meelega loomale haiget teha ei tahtnud, sest tegemist oli ikkagi olulise varaga. Võtame näiteks hobuse kui transpordivahendi."
Mõned loomad - eeskätt hobused - kujunesid ajaloolase sõnul ka staatusesümboliks, samuti võis ratsanikul oma loomaga tekkida sõpruselaadne emotsionaalne side.

Arheoloogilised väljakaevamised on pinnale toonud moondunud liigestega loomi, kelle puhul on näha, et elu jooksul on neil tulnud kõvasti rasket tööd rügada. "Kui linna tabas mõni taud, olid inimeste kõrval kannatajaks loomulikult ka loomad," tõdeb Jürjo.

Lisaks reaalsetele linnaloomadele heidab näitus valgust ka müstilisemale poolele, näiteks lohede kujutamisele toonases kunstis. Kaasava näituseruumi loob Nukufilmi meeskond, kelle käte all valmivad ka mitmed loomamulaažid. Topised tulevad näitusele Loodusmuuseumi kogudest. Kaelkirjaku skelett rändab Tallinnasse Maaülikoolist ning Loodusmuuseumi entomoloogid korjavad ja prepareerivad näituse jaoks putukaid nagu lutikas, kirp, täi, kilk jt.