Pühadelaua ehe või lindude jumal? Kalkunit ei pea kartma

Raamatu "Meie kalkunid. Viidik, Supikalkun, Emakesed ja teised" autor Ülle Solovjova ehk Väike Myy kirjeldab oma lemmikuid ja nende ajalugu.

Kalkun ei tähenda mulle mitte linal auravat praadi (kuigi ka sellest aspektist ei saa päris mööda vaadata), vaid uhket olendite, kelle sisemine ilu on võrdne välisega. Me kipume neid kartma. Mõnikord põhjusega. Aga enamasti põhjuseta. Inimloom peab end maailma nabaks ja kipub oma mõttelaadi omistama kõigele ümbritsevale, vaevumata süvenema. Kui lind ei käitu nii, nagu inimene ootab, annab see kohe põhjust lindu naerda, torkida, kiusata... ja kurjaks pidada.

Kalkuni ajaloolisel kodumaal Mehhikos pidasid asteegid ja maiad kalkunit jumalaks lindude seas. Kaks korda aastas korraldasid nad kalkunite auks festivale. Kalkunitega seotud rituaalid käisid kaasas sünni, surma ja abieluga, kalkunimaagiat kasutati kaitseks ikalduse ja haiguste eest.

Kui kalkunit hakati umbes kaks tuhat aastat tagasi kodustama, siis tehti seda kõigepealt tema sulgede pärast. Liha tuli alles hiljem mängu. Indiaanlaste peaehted ei olnud tehtud mitte kotkasulgedest, nagu paljud arvavad, vaid esialgu kasutasid nad selleks just kalkunisulgi.

16.sajandi alguses tõid inglased esimesed kalkunid Ameerikast Inglismaale ja hispaanlased omakorda Ameerikast Hispaaniasse. 16.sajandi keskel jõudis kalkun sealt edasi Põhja-Euroopasse. Tõsi, on ka hüpotees (ühed säilinud killud maalidest), mille kohaselt jõudsid esimesed kalkunid meie kanti juba 13.sajandil - siis, kui viikingid Ameerikas käisid.

Läbid paljude sajandite on kalkun olnud nii Ameerika pärismaalastele kui sinna sisserännanutele toiduallikaks. Aastaks 1800 oli metsikute kalkunite olukord nende kodumaal väga kurb, nii metsade hävitamise kui kontrollimatu jahi tõttu olid linnud väljasuremise ohus. Alles poolteist sajandit hiljem, 1947. aastal hakkasid kalkunid kerkima üldise tähelepanu keskpunkti, kui USA presidendile kingiti sümboolne kalkunipaar. Kahjuks aga tõmbas see žest käima uue massilise moe: ameeriklaste tänupühaõhtusöökide peategelaseks sai... muidugi vaene kalkun. Siiani kuulub see uhke lind sealse rahva tänupüha- ja jõulumenüüdesse.

Tänapäeval on USAs, Kanadas ja Mehhikos kokku üle seitsme miljoni metsiku kalkuni. Loodud on organisatsioonid, kes võitlevad kalkuneile sobivate elupaikade säilitamise eest. Vastukaaluks on aga kalkunijahist saanud populaarne spordiala.