Viis aastat hiljem tuvastasid Itaalia L’Aquila linna teadlased, et ühe märgala kärnkonnad kadusid kõik korraga ja jäljetult. Mõned päevad hiljem tabas sama kohta tugev maavärin, mis tappis 300 ja vigastas 1500 inimest. Seegi andis juurde mõtteainet: kas loomad tõesti ennustavad looduskatastroofe?

See viimati nimetatud maavärin innustaski teadlasi uurima, kuidas ja kust loomad toimuma hakkava kohta infot ammutavad. Jõuti järeldusele, et maakoore ja õhu kokkupuutel tekib vesinikperoksiid, mis näiteks veeloomadele ja kahepaiksetele nagu kärnkonnad on tuntav ning seetõttu vahetavad nad ohtu tajudes asukohta.

Teiste uuringute kohaselt taipavad mõned elusolendid, näiteks mesilased, hädaolukorda õhuniiskuse muutumise tõttu. Väikesed tiivulised on sel kombel ennetanud torme ja vihmavalinguid. Putukad, seal hulgas sipelgad, on oma jalgade kaudu võimelised tunnetama ka väiksemaid ja inimese jaoks esialgu tähelepanuta jäävaid vibratsioone, mis maavärinale eelnevad.

Mõne aasta eest Ameerika Seismoloogia Ühenduse ajakirjas avaldatud uuring otsustas need uurimistööd viia seosesse statistikaga. Koostöös Saksamaa GFZ geoteaduste uurimisgrupiga vaadeldi 729 kirja pandud anomaalset maavärina eelset juhtumit ning 160 maavärinat. Uurimise all olid 130-st erinevast liigist loomad siidiussidest kuni koerteni. Analüüsi põhjal leiti, et pikemaajalist ja mastaapset anomaalset käitumist enne looduskatastroofi ühegi looma puhul ei esinenud ja seetõttu on raske seostada, kas neljajalgsete, uimeliste ja tiivuliste ennetav käitumine on alati seotud mõne tajuga. Samas möönsid teadlased, et materjali on puhtalt asjaolude tõttu vähe ning uurimistöid tuleb kindlasti jätkata, et tulevikus suuta päästa ehk miljoneid elusid.

Allikas: El Español