Samal ajal. kui inimkond ägab koroonaviiruse ikke all, varitsevad loomi teised vähetuntud haigused. Seda tõestab abstsessidega Andide hirv huemul, kes mõni nädal tagasi Tšiili Patagoonias elutuna leiti või miljonite nahkhiirte surm Põhja-Ameerikas valge nina sündroomi tõttu. Tegu on ilmselt seenega, mis ühe hüpoteesi kohaselt on transporditud Euroopast turistide poolt. Üheks näiteks on Amuuri tiigrid, keda ründab koerte katk. Viimase tõttu on eksperdid teinud ettepaneku nende suurte kaslaste vaktsineerimiseks, et säästa neid väljasuremisest.

Korduvalt on räägitud, et looduse laastamine suurendab epideemiate ja pandeemiate riski, samuti hõlbustavad inimesed otseselt ja kaudselt haiguste levikut eluslooduses. Nii ei puutu metsloomad kokku mitte ainult kahjuliku kombinatsiooniga, mis hõlmab näiteks loomade seniste elupaikade hävitamist, kliimamuutusi ja reostust, vaid ka üha kasvava nakkushaiguste lainega.

"Ehkki haiguste avastamiseks on viimase 40 aasta jooksul tehtud suuremaid jõupingutusi, on sellele vaatamata metsloomade hulgas registreeritud rohkem haigusi," tunnistab Ameerika Ühendriikide looduskaitse seltsi (WCS) eluslooduse epidemioloog Diego Montecino. "Kuigi neid uuritakse järjet rohkem, on uusi haigusi ridamisi tuvastatud populatsioonides, kus patogeene ei olnud varem registreeritud." Lihtsamalt öeldes võivad vabas looduse elavatel olenditel nakkushaigused vallandada läheduses paiknevad koduloomad. Näiteks elupaikade kadumine põhjustab looduslike populatsioonide ümberasustamist, suurendades kontakti mets-, kodu- ja inimloomade vahel, põhjustades seega patogeenide ülekandumist nende rühmade vahel. Kliimamuutused, tsüklonid, põuad ja tulekahjud ajendavad liikide liikumist ühest paigas teise, lisanduvad stress ja kehvad elutingimused, mis loovad immuunsüsteemi nõrgenemise tõttu haigustele soodsa fooni.

California Davise ülikooli Tervise Instituudi Ladina-Ameerika programmi direktor Marcela Uhart ja üks IUCNi rahvusvahelise aruande koostanud ekspertidest selgitab: "Inimtegevuse edenemine mõjutab metsloomi üha enam ja üks olulisemaid riske on metsloomade tervise jälgimiseks pühendatud eriprogrammide puudumine: juhtumid avastatakse liiga hilja, neile ei reageerita piisavalt."

Aset leiab koduloomade parasiitide levimine metsloomadele, millest viimased enam ei vabane, kuna loomaarstid nende puhul ei sekku. See on puudutanud näiteks vombateid Austraalias, punaseid rebaseid Euroopas ja Euroopa sõralisi. Lõuna-Ameerika puhul viitas hiljutine uuring, et viimase 15 aasta jooksul on Tšiilis suurenenud vabas looduses elavate imetajate hulk, kellel esineb sügeliste tõttu ebanormaalset karvakadu.

Üks sümboolne juhtum hõlmab Lõuna-Ameerika endeemilisi hirvi ehk huemuleid, kes elavad ainult Tšiilis ja Argentinas (Hippocamelus bisulcus). Elupaikade kadumine hoiab seda raskesti looma väljasuremisohus. Cambridge'i ülikooli looduskaitsedoktor ja Tšiili ülikooli professor Cristóbal Briceño täpsustab,: "See hirv on väga tundlik inimeste mõju suhtes ning tema populatsioon väheneb ja killustub üha enam. Inimeste mõju pole ainult ökoloogiline. Samuti on viimase aja jooksul nähtud, kuidas huemuliga koos eksisteerivad kodumaised ja asustatud liigid võivad neid nakatada". Ta toob näitena veistelt pärineva kõhulahtisust põhjustava viiruse, mis on rahvuspargi hirvede populatsioonis põhjustanud kuni 40-protsendilise suremuse ning on sealjuures tõenäoliselt seotud veiste ebaseadusliku sissetoomisega.

Kuigi Lõuna-Ameerika loomade üleüldise terviliku seisundi kohta pole veel täielikke andmeid, ilmnevad paljud murettekitavad leiud. Nii on see ka Darwini rebase puhul (Lycalopex fulvipes) - see on ohustatud liik, kes elab ainult Tšiilis ja keda kirjeldas esimesena Charles Darwin. Sellelt loomalt on leitud kodukoertele omaseid täisid ja kirpe.

Üha suurema liikidevaheliste nakkuste levimise tõttu rõhutavad eksperdid vajadust rakendada ühtset lähenemisviisi, milles võetakse arvesse inimeste, muude loomade kui ka ökosüsteemide tervise paratamatut vastastikust sõltuvust. Kogu info ning selle kogumine tuleb nende sõnul süstematiseerida ja standardiseerida. Kui üks liikidest haigestub, siis kaotavad kõik. Ükski meedetest ei saaks aga toimida ilma metsloomadega hea kooseksisteerimise põhjaliku paradigma muutuseta, mis väljendub avalikus poliitikas, sotsiaalmajanduslikus tegevuses ja isiklikus käitumises nii ametiasutuste kui eraisikute poolt. „Meie looduslike populatsioonide tervis ei saa sõltuda jätkuvalt kodanikualgatusest või omafinantseeritud ühingutest, vaid meie valitsuste süstematiseeritud tööst, mis ühendab kogu ajakohastatud teabe loomade ja inimeste tervise kohta," rõhutab Briceño.

Allikas: El Pais

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid