Pühapäeva pealelõunal märkas tähelepanelik inimene Lohusalu rannavees hätta jäänud noorluike. Jääsupis olev luik ei liikunud eriti ning tema sabasulgede küljes oli suur jääkamakas. Kuna metsloomaühingu vabatahtlikel puudub võimekus jääle minna, paluti appi Lohusalu päästeselts, kelle liikmed ennastsalgavalt külma vette suundusid. Päästjate liikumist vees pidurdasid pea poolemeetrised jäätükid ning lind suutis eest ära liikuda. Kätte nad luike ei saanud, päästjad tegid väikese veeala jäätükkidest puhtamaks ning sinna õhtupimedusse noorluik tol hetkel jäi. Järgmisel päeval tegid päästjad uue katse, seekord oli luige jõuvarud nõrgemaks jäänud ning ta toodi viimaks välja.

"Enamik, kes siia jäid, on noored pojad. Vanemad läksid ees ära, pojad mõtlesid, et nad veel passivad, sest septembri-oktoobri ilm oli veel väga soe ja nad said edukalt süüa: konnasid, jänesepojadki olid veel olemas," selgitab Eesti Metsloomaühingu Järvamaa piirkonna juht Virge Võsujalg. "Saatuslikuks sai paraku inimene, kes hakkas lindu toitma. Kui ta saab regulaarselt süüa, puudub tal igasugune motivatsioon rändele minna. Need linnud, keda on nähtud kodude lähedal, ongi sel põhjusel maha jäänud."

Ta toonitab, et noorte lindude otsus lõunasse mitte lennata tuleneb elukogemuse puudumisest. "Ega nemad ju ei tea, et külmaks läheb. Nemad mõtlesid, et inimene toidab ja nii hakkabki olema." Nõnda saab Eesti Metsloomaühing sageli teateid hätta sattunud kurgedest ja luikedest, kes tuleks külma käest päästa. Ka päästeamet peab abitute lindudega tihti tegelema. Aeg-ajalt tuleb ette ka pahaseid telefonikõnesid: miks te neid ära ei vii, näete ju, et külm on! Paraku on oma pesas, posti otsas, korstnal või ka lennul oleva kure püüdmine võimatu. "See on tulutu süüdistamine. Kurel on suur jõud ja kui ta suudab õhku tõusta, siis mina vaatamata kõigele endale tiibasid kasvatada ei saa," ütleb Võsujalg.

Kuna vabas looduses kurge naljalt kinni ei püüa, palutakse naabruses elavatel inimestel linde uuesti toiduga meelitada, et püüda nad kinnisesse ruumi: kasvuhoonesse, garaaži, kuuri, kasvõi telki, et nad siis tabada ja hoiukodusse toimetada. "Muidugi nad on väga targad - teavad väga hästi, kes on toidutoojad ja jäävad usaldama just seda ühte inimest. On võimalik seada ka lõks lume sisse ja siis proovida neid kätte saada, aga süüa peaks siis tooma iga päev samal kellaajal, et nad oskaksid arvata, et sa tuled värske toiduga," selgitab Võsujalg, kelle sõnul posti juurest teise juurde sõitmist ei saa ülesandeks teha ka päästeametile. "Muidugi võib öelda, et lõpetage toitmine ja ühel hetkel potsatab kurg posti otsast maha, sest nõrkeb toiduvarude puudumise tõttu, aga keegi ei suuda neid ju ööpäevaringselt valvata. Kui see hetk maha magada, võib olla hilja ja lind surnuks külmunud, sest alussulestik tal puudub ja tema koht oleks praegu tegelikult soojal maal." Seega on tema soovitus praegu linde edasi toita ning meelitamise abil lõksu püüda. Sealt edasi võtab ühing vahetuse üle.

Hiljuti ka teleekraanile sattunud, väidetavalt haige Tori kure tabamine käib loomakaitsjatele üle jõu - kuna lind suudab lennata 80 meetri kaugusele, ei aita ka võrgupüss, mille tabavus jääb 5-8 meetri kanti. "Siin ei ole muud midagi teha kui ta sisse meelitada. Kui ta jõud saab otsa, tuleb rebane ja nopib ta ära või siis saab ta lihtsalt külma ja jääb haigeks," arutleb Võsujalg.

Lisaks kurgedele valmistavad loomapäästjatele muret ka luiged, kes samuti inimtegevuse tagajärjel enam looduses hakkama saada ei oska. "Luigele tuleb teha jooksu. Muidugi mitte jääle minnes ja enda elu ohtu seades, aga näiteks põllul: jooksed tema poole ja plaksutad," õpetab Võsujalg. "Kui ta lendab ära, siis lendab, kui mitte, siis vajab ta juba abi. Üksi jäänud hallid luiged on üldjuhul kõik abivajajad."

Viimased kinni püütud luiged on tema sõnul kõik olnud alakaalus: kolme kuni viie kilo vahel. Luige tervislik kaal talvisel ajal oleks kaheksa kilo kanti. Tuvastamaks, kas veekogul paiknev luik abi vajab, tuleks kindlaks teha, kas tegu on lennuvõimelise linnuga - säästmaks ka päästeametit ressursside asjatust raiskamiseks. Selleks võiks lindu pildistada ja filmida ning määratleda kaardil võimalikult täpselt tema asukoht. Kuna jää on nõrk, peaks luige meelitama kalda äärde värske toidu, näiteks riivitud porgandi või kurgiga. Mitte mingil juhul ei tohi luikedele pakkuda söögiks saia. "See on kõige halvem variant. Luige toit ei ole sai, sellest ei omasta ta mitte midagi peale täiskõhutunde. Energiat saiast ei saa ja luik sureb varem või hiljem kopsupõletikku," hoiatab ta.

Võsujalg laiendab lindude toitmise reeglid ka teistele metsaasukatele: enne miinuskraadide tekkimist ei tohiks ühtki neist sööta, et loomal või linnul ei tekiks inimesest sõltuvust. "Sellisel juhul linnud ei lähegi rändele. Siia on jäänud ju ka kuldnokad, metsvindid, hallrästad, pardilised, haned, sookured - oli piisavalt soe, nad said inimestelt toitu ega läinudki rändele," teab Võsujalg. Hallrästas elab enamiku ajast hoopis väljaspool pesa oksal, seetõttu oleks kindel söödaplats talle äärmiselt oluline. "Seega, kulla inimene, kes sa hakkasid juba lindu toitma, ära otsusta ühel hommikul, et ma enam ei viitsi - see võib olla selle linnu viimane lend," lausub ta veendunult. Lindudele sobivad toidud, kust nad saaksid kätte võimalikult palju suhkrut - puuviljad ja marjad, samuti võib neile pakkuda rasvapalle (ka koos putukatega) ning teravilja ja seemneid. "Ise valmis tehtud putru võib samuti panna, linnul on kordades lihtsam."

Ka metsloomad muutuvad heitlike ilmade tõttu rahutuks ega maga talveund nii, nagu peaksid. Võsujalg toob näitena siilid, kährikud ja mägrad, kuid ei välista ka, et nii mõnigi karu võib meeltesegaduses ringi uidata ja siis uuesti magama heita. "Loomi käib autode alt läbi ja ka see näitab, et asjad on valesti. See on kahe otsaga asi, kuidas neid aidata. Mina isiklikult annaksin süüa, sest ei tea ju, kas ja millal nad magama lähevad, aga kui seda ei juhtu, siis on energiavarud otsas," põhjendab Võsujalg. "Kui on teada, et metsloom käib prügikastis otsingutel, siis panna tema toit pisut eemale. Kui ta on hakanud käima, siis ta nagunii tuleb."