Aga selleks, et rääkida Ilsest, peame esmalt kõnelema Tildest. Tilde oli minu esimene taks, legend juba eluajal, ning tema 11 aasta tagusest surmast pole ma õieti siiani üle saanud, kuigi nende aastate jooksul on mu kahes riigis, Eestis ja Hispaanias asunud kodudes elanud teisigi koeri. Sest taks on taks on taks. Juba lapsepõlves elas mu naabruses Pärnu rannarajoonis üks Muta-nimeline ning iga kord, kui teda jalutama viidi, hakkasid mu käed aplusest värisema. Just sellist koera on mulle vaja!

Öeldakse, et kes kunagi takse on pidanud, jääb sellele tõule igavesti truuks. Nad lihtsalt keeravad su nii osavalt ümber sõrme, et tunned selle üle veel rõõmugi. Tilde oli elust suurem - seda võivad kinnitada kõik, kes temaga kokku puutusid, ning neid oli palju: peod, reisid, külaskäigud - kuhu läksin mina, läks ka taks. Suuremate ürituste puhul võis nii mõnigi sõber hommikul ärgates ehmatada vorstja ja karvase kogu üle oma voodis, sest näidake mulle taksi, kelle kinnisideeks poleks (eriti võõrastes) voodites magamine!

Tilde kontole jäävad igavese mälestusena ka solidaarsusest läbi elatud ebatiinus, kui ma oma kolmandat last ootasin, pere kassipoja imetamine, kui pettumusena selgus, et laps sündis küll minul, aga mitte temal, ning meeleheitlikud katsed meie tütart Agnethat vastsündinuna kaaperdada. Viimane kulmineerus seletamatu vahejuhtumiga, mille käigus vastsündinu vankriga õue jalutama viisime ning tagasi jõudes tema padjalt hommikul küpsetatud pannkoogid leidsime. Tilde ise istus, murekorts silmade vahel, köögis, silmis etteheide: "Ega teie ju teda nagunii ei toida!" Kuidas üks madalajalgne koer suudab pooleteise meetri kõrguselt köögipinnalt pannkoogid varastada ning kuidas ta nendega tavalisest kitsamate trellidega võrevoodisse ja sealt välja pääseb, on tänini lahendamata müsteerium.

Tilde oli Kõikide Olendite Ürgema, aga ilmselt pööraks ta end oma Costa Ballenal asuvas hauas ringi, kui kuuleks, et teda nunnuks nimetan. Happy-family-pesupulbrireklaamis ei saaks temasugune iial rolli. Kord otsustas üks amstaffidest koosnev tandem pisikesele viinerkoerale enda meelest tuule alla teha, aga oli sunnitud kiljudes ja lõhkiste koonudega tuhatnelja pagema enne, kui ise õieti aru sai, mis juhtus. Taksi pähe ei mahu mitte iial teadmine, et ta on väike koer. Oma viga, kes temast seda arvavad.

Kõik need vahejuhtumid on aastate jooksul vaid süvendanud arusaama, et täiuslikuks õnneks on vaja taksi. Äratundmine, et see peab juhtuma nüüd, sündis toimetades üht lugu, kus loetleti vigu, mida koera kasvatamisel tehakse ning mille käigus mõistsin, et uue kutsika puhul saan võimaluse neid ennetada. Esmalt oli mul idee fix mustast taksipoisist, kes kannaks väärikat nime Wolfgang, kuid õige pea selgus, et arvata, justkui vedeleks kodu ootavaid takse ridamisi iga nurga peal, on äärmiselt naiivne. Niipea, kui mõni kutsikas müüki ilmus, rabati see ka kohe ära. Takside peale on järjekord, et teaksite!

Seega ei jäänudki üle muud, kui asuda läbi vaatama naaberriikide kenneleid. Riia lähedal paiknevas Hunter`s Parade`is oli vabaks jäänud veel üks emane ruuge kutsikas, kelle loovutusaeg saabus täpselt minu sünnipäevaks. Kaksipidi mõtlemist ei saanud olla: Ilse oli meile määratud! Jah, just nimelt Ilse, kuigi hinnatud sugupuust pärit kutsika nimi on tegelikult Hunter`s Parade Josephine - kardetavasti paneks see tugeva karakteriga elukas pahaks, kui teda Jossuks või millekski muuks tupsununnuks kutsuma hakkaksin. Ilse nimi kannab muu hulgas edasi tema Läti juuri ning moodustab täiusliku kombinatsiooni minu enda elupõlise hüüdnimega Louise. Ilse ja Louise forever!

Et tegu on oma nime väärilise daamiga, tõestab ka asjaolu, et esimesena pakkusid uues kodus talle huvi jalanõud ja iseenda elusuuruses peegelpilt. Ilse on meil elanud nüüd kolm päeva ning hakkab omanimelises blogis edaspidi aru andma, kuidas tema kasvamine sujub. Loodetavasti on tema tähelepanekutest abi kõigile, kes äsja kutsikaomanikuks saanud või kellel selline plaan meeles mõlgub.