Prantsuse teadlane Nicholas Mathevon, kes hüäänide uurimisega tegeleb, kinnitab, et hüäänide naerulagin ei tulene kaugeltki lõbusast meeleolust. Vastupidi: häälitsusi toovad kuuldavale ärevuses loomad.
Enamikel juhtudest on tegu nii-öelda karja alumise loomaga, kes teistele liikmetele hierearhias alla jääb. Seetõttu võidakse piirata muu hulgas ka tema ligipääsetavust toidule, mille üle niigi käib ränk võitlus. Hüäänikarja juhiks on alati emane loom ning see ei sõltu tema vanusest.
Mathevoni sõnul on hüäänide karjastruktuur sarnane mõnede primaatide omadega ning nõrkadele pole seal kohta. Viletsamat looma ründavad oma karja liikmed ja söömist tuleb tal teinekord vaid kõrvalt vaadata. Naerulagin on protest sellise olukorra vastu.
Kuna tegemist on öise eluviisiga loomadega, pole visuaalsed märguanded nende jaoks esimesel kohal ning oma aistingutest antakse pigem teada hääle kaudu. California Berkeley ülikooli professor Frederic Theunissen ütleb, et on teada 10 erinevat tüüpi häälitsust, millega hüään ennast väljendab. Nii on kõigile karja liikmetele mõistetav signaal, kui toiduportsjonile on lähenemas mõnest teisest liigist ohtlik loom, näiteks lõvi.
