"Kuidas ma nüüd duši alla saan?" oli tegelikult esimene küsimus, kui saabusid reaalsus ja argielu: esimene päev kodukontoris Ilsega kahekesi. Seda küsimust olen ma kunagi varem, nii 15 aastat tagasi omale korduvalt esitanud - alates 17.novembrist 2005, kui ilmale tuli mu noorim laps, kes on sünnist saadik olnud pehmelt öeldes... nõudlik. Seega kulgesid meie päevad vähemalt tema esimesel eluaastal rütmis süles tassimine-lõbustamine-söötmine-(huh!)tudumine. 15 minutit duši all käiku mõjus toona nagu spa. Muide, last but not least: Ilse ja meie tütar Agnetha Katrina (aka Natu) jagavad sama sünnikuupäeva.

Ilse ei ole siiski nii nõudlik, kuid ei saa öelda, et tal puuduks suur tähelepanuvajadus. Inimene, kelle tööpäevad mööduvad arvutiekraani jõllitades ja klaviatuuri klõbistades, on tema jaoks igav, sest tema võtab oma ärkvelolekuajast, mis kestab järjepanu umbes tund-poolteist, täieliku maksimumi. Siis on tuba lakkamatut pisikeste käppade müdinat täis. Me tegelikult mürame ja mängime küll, aga töö tahab samuti tegemist ning selleks, et väike taks oma energiat vales kohas ei kulutaks, tuleb majapidamine muuta täielikult taksikindlaks. Vaadata seda taksi pilguga.

Kõigepealt muidugi juhtmed! Mis oleks veel ahvatlevam, kui salaja hiilida mõne tehnilise seadme juurde ja lasta kaablil hea maitsta? Pisidetailid, mille peale ise ei tule, kutsikas aga küll. Prügikott. Mopp ja hari. Rulli keeratud vaip, mille saab omale pähe tõmmata. Pesupulber ja vatipadjad vannitoas: et need maha ei kukuks. Pesurest, mille ümber tõmbamine annab esmakordselt motiivi haukuda. Ja nii edasi. Vaikne taks on kahtlane taks. Õudusega avastasin, et ühelt mu käepaelalt on kaduma läinud ripats - kindlasti koeraga müramise käigus. See oli see kord, kui hiilisin hilisõhtul magava Ilse juurde tuvastamaks, kas ta ikka hingab.

Kui palju, millal ja kus üks kahe ja poole kuune kutsikas üldse magama peaks, on loomulikult veel eraldi teadusharu. Fakt on see, et oma energia kulutab koeratitt sellise aktiivsuse juures väga kiiresti ära ja (löödagu või maha) pole mul midagi kaisutaksi vastu. Taks ise ei protesteeri sellise staatuse vastu ammugi mitte, nii et öösiti leiab ta oma uru ikkagi teki all. Paraku päevased uneajad, kui härra Nilsson kavatseb iga kord õla peal tukkuda, muudavad töö tegemise ja muudki asjatoimetused võimatuks. Seega on ainuvõimalik ja praktiline otsus puur - asi, mida õrnema hingeeluga loomasõbrad peavad ilmselt koera piinamiseks.

Ilse harjus puuris magama neljandast korrast, kui ta sinna meelitasin. Esimesed kolm korda kostus haledat ulgumise ja niuksumise segu umbes 10 minutit ning pidin end ületama, et seda ignoreerida. Alates neljandast korrast keerab ta end lihtsalt puurimadratsil kerra, annab valju haigutusega märku, kui on ärganud, ja käib ärkveloleku ajal igaks juhuks kontrollimas, ega sinna juhtumisi midagi maitsvat pole pandud. Ilse uni on puuris märksa rahulikum kui süles või külje all tukkudes, kus keegi paratamatult kedagi ikka nügib. Kahe tunni pärast ongi jälle reibas taks valmis maailma avastama. Täna oli esimene kord, kui ta ennast hingetuks jooksnuna ja müranuna täiesti omal initsiatiivil ja igasuguse maiuseta lahtise puuri uksest sisse läks.

Me oleme väga liikuv perekond, armastame nii autoga loodusesse sõitmist kui lennureise oma teisele kodumaale Hispaaniasse, seega on koeral varakult hea teada, et puur on tema jaoks turvaline paik. Vastasel juhul võib minna nii nagu Tildega (mu eelmise taksiga), kes tegi puuriga tutvust alles kaheksandal eluaastal ja lennureisil Tallinnast Malagasse oli puuri madratsit vaatamata lennujaamas manustatud unetabletile korralikult lammutatud.

Esimestel puurikordadel proovisime ka unelaulu-taktikat. Et läti taksil sisse elamine sujuvamalt läheks, panin Youtube`ist talle mängima tema kodumaise estraadi ning avastasin sealjuures endagi jaoks uusi suurusi nagu Viktors Lapčenoks ja Guntars Račs (seda kahjuks liiga rohkes koguses ei saa, midagi pole teha, kallis taks, edaspidi kuulad koos minuga siiski Hispaania raadiokanalit Cadena Dial). Lisaks leidsin spetsiaalse koerte unelaulude kogumiku

Ka Youtube`is saada olevaid loodushääli kasside näugumisest kuni hüäänide naeruni oleme nutitaksiga eksperimenteerinud - ikka selleks, et pea viltu pöörata ja murelikult kulmu kortsutada. Lõppude lõpuks on ta ju jahikoeraks aretatud. Eluperiood kuni 12. elunädalani (ja Ilsel on nüüd 10 täis) öeldakse olevat hädavajalik aeg koera sotsialiseerimiseks. Õue viimine on paraku problemaatiline, kui lumehanged on sama kõrged kui viis üksteise otsa asetatud taksi ning paljas maadligi kõhualune hakkab kohe külmetama, aga 5-10 minuti pikkuseid tiire proovime endale ikka võimaldada. Need kuluvad esialgu muidugi nuhutamisele, mitte pissimisele.

Tegelikult on meil Ilsega väga vedanud, ta on suurepärane kohaneja (ei ühtki esimese öö nuttu emast eemal, kohe uut keskkonda avastama ja ringi kappama) ning oma hädad teeb ta kindlasse kohta: esikusse asetatud ajalehele. Eesti Päevalehes töötanud inimesena (vabandust, kolleegid!) on mul privileeg omada tervet ajalehepatakat ja avastada peenetundeliselt sinna poetatud junnike otse keset mõne poliitiku näolappi (nimesid ei hakka nimetama, aga vabandan ka poliitikute ees!). Kaelarihm, mis mõne koera jaoks osutub harjutamise perioodil täielikuks traumaks, ei tekitanud Ilses mingit hämmingut ning jalutusrihmagi otsas tuterdab ta enamjaolt solidaarselt kaasa. Liigse uudishimu korral kardinate vastu aitab veenev "ei!" käsklus otsemaid. Oh, kui raske on taksile "ei" öelda! Need silmad!

Skeptikud ütlevad, et hästi kasvatatud taks on selline, kes saab aru kahest käsklusest - oma nimest ja kohale kutsumisest, sest selline kord juba on tõug, kes on aretatud piisavalt initsiatiivikaks, et omapäi urus töötades otsuseid langetada ja mitte liigselt peremehele toetuda. Näis, kas meil õnnestub kaugemale jõuda!