Tänavune talv on metskitsedele raske, aga eriti keeruliseks läheb elu siis, kui paks lumekate püsib kevadeni välja. Metskitsed puhkavad sügavates lumme kaevatud lohkudes, mitte lumekatte peal nagu rebastele meeldib. Lohukesi lumme kaabivad metskitsed ise kahel põhjusel - toidu hankimiseks ja magamisaseme loomiseks. Kuniks õnnestub paksust lumest läbi kaevuda maapinnani, on metskitsede elu suures pildis üsnagi heal järjel. Kuid kui lumevaip ulatub juba täiesti kõhuni välja, siis paksus lumes kõhuli kinni olles ei kaeva end mingi valemiga maapinnani välja.

Kui märtsis saabub korralik sula ja lumeolud taanduvad, siis elab enamik metskitsi tänavuse talve kenasti üle. Aga oludes, kus jaanuaris sadanud lumevaip ei taandu märtsiks ja veebruaris aina pakseneb, muutub kitsede lelu üsna raskeks. Hetkel on kitsede jaoks lume paksus enamus Eesti paikades talutav, aga lihtsaks selliseid tingimusi siiski pidada ei saa - pigem on kitsed kohati ellu jäämise piiril.

Kui metskitsele ulatub lumi kõhuni ka metsamaastikul, jõuab olukord kitsede jaoks kriitilise piirini ja nõrgemad isendid hukkuvad massiliselt. Kõhuni ulatuvates lumeoludes ei suuda kitsed enam maapinda välja kaapida ja puhkepaika rajades tuleb hakata magama lume peal või lumesse osaliselt loodud aukudes.

Lühiajaliselt lumel magamine pole väga tõsine mure, aga üle kuu aja vältav lumel puhkamine toob endaga paratamatult kaasa terviseprobleeme. Lumes külitades tuleb kehal sooja tootmiseks rohkem energiat kulutada ja see omakorda nõrgestab looma ennast. Lõpptulemusena süveneb nõrkus ja kimbutama hakkavad külmetushaigused, mis võivad välja areneda kopsupõletikuks, mille tulemusel paljud nõrgemad kitsed lõpuks võivad hukkuda. Eriti ohustatud on noorloomad ja vanemaealised metskitsed.

Elu looduses tundub karm just läbi inimese silmade, aga vahel kipume tahtmatult unustama, et ühe isendi surm on teisele liigile eluandev võimalus. Lindudest suurim kasusaaja teise liigi allavandumisest siinses talves on ronk, kellel pojad kooruvad märtsi lõpus või aprilli alguses ja see langeb kokku ajaperioodiga, kui lume alt sulavad või on välja sulanud talve mitte üle elanud loomade säilmed (korjused). Talvele alla vandunud loomad on rongapoegadele ülivajalik toit ja looduses ei jää ükski surm kasutamata - alati leidub mõni liik, kes teise liigi surmast kasu lõikab. Eestis talvituvad kotkad ei ütle samuti ära lisatoidust hukkunud loomade näol ja see suurendab ellujäämise võimalusi ka noorlindude seas.

Metskitsede populatsioonilegi tervikuna mõjub nõrgemate isendite välja langemine talvekuudel tervendavalt ja külma aja elavad üle kõige tugevamad. Kuid ka nemad vajavad inimese hoolitsust ja abi. Inimese soov loomi aidata on teretulnud nähtus ja selleks ei peagi alati tegema uskumatult suuri pingutusi. Kõige lihtsam, mida me kõik teha saame, algab sellest, et me loomi jälgides neile liiga ligi ei tükiks, kuna hirmunud loomad põgenevad ja kulutavad niiviisi palju vajaminevat energiat lumes endale valimatult teed rajades. Loomi kohates tuleks vältida neile lähedale hiilimist - juba sel moel ongi looma jaoks suur panus antud. Jahimeestele soovitan mitte jahti pidada lahtiste jõgede läheduses, kuna loomad võivad hirmust proovida ületada jõge ja kuna jääolud jõgedel on siiani salakavalad, võib see lõppeda hirmunud loomale väga kurvasti. Jahimehed ei pruugi sellest kunagi isegi teada saada, et loom hätta on sattunud. Metsloomad põgenevad enamasti keskelt lahti olevasse jõkke ikkagi viimases hädas. Eriti taunitav on mitme jahikoeraga jaht jõgede äärsetel aladel, sest koertega jaht paksus lumes on esiteks ebaeetiline ja teiseks koerte eest põgenevad metsloomad viimases hädas jõkke.

Inimestel on tihti soov loomadele metsa süüa viia ja selles osas tuleb väga rangelt jälgida, et teadmatusest sellega loomadele suuremat kahju ei tehtaks. Metskitsesid on varemgi viljaga (nisu ja kaeraga) toidetud mitte otseselt tahtlikult, pigem soovitakse metssigadele vilja viia ja kitsed saavad sealt oma osa, aga väga karmid nõuded on sigade Aafrika katku tõttu lisasöötmisele ja nende täitmistega on jahimeestel endilgi probleeme küllaga. Seetõttu soovitan loomadele vilja metsa mitte viia. Pealegi pole vili see õige toit metskitse jaoks, kopitama läinud vili võib olla lausa ohtlik. Pigem tasub pakkuda silo, aga seda siis kindlasti kevade tulekuni välja, kuna kui harjutada metskitsed ühest kohast toitu hankima ja keset talve see äkitselt lõpetada, satuvad metskitsed teatud mõttes ökoloogilisse lõksu. Neil puudub alternatiivne toidubaas, kuhu edasi suunduda ning paksu lumega võivad mitmed loomad hukkuda.

RMK on rajanud meeletul hulgal metsateesid, aga lahti lükatakse neid ainult juhul, kui plaanitakse raietegevust läbi viia. Soovitav oleks mõned metsasihid ja -teed lahti hoida: loomade jaoks on see võimalus liikuda suuremaid vahemaid ilma lumes sumpamata. Haavikuid raiudes tuleks jätta oksad metsa, mitte need hakkesse vedada - niimoodi väheneb ka noortele männikutele tehtav põdrakahjustuste hulk. Lisaks tasub plaanikohaseid haavametsa raied läbi viia talvel kuna, muul ajal pesitseb vanades haavikutes väga palju linnuliike. Üldiselt on parim looduse hoidmine muidugi vanu haavikuid säilitada, aga neid siiski raiuda, siis pigem talvel, kuna haavapungad ja -koor on sõralistele energiarikas toiduallikas. Olen sügava lumega näinud üle 30-pealisi metskitsegruppe, kes koonduvad just haava langidele,

Saanide ostmine on tänavu väga popp, mistõttu peaks arvestama ka metskitsede heaoluga. Juhtusin ise näegma vaatepilti, kui hirmunud sokku ajasid taga kolm saaniga sõitjat. Lasin hirmunud sokul üle tee joosta, jättes auto kaugemal korraks seisma ja kui loom jõudis üle tee, kihutasin samasse kohta, kuhu saanidega sõitjad tahtsid talle järgneda. Minu autot märgates kadusid nad hetkega teises suunas ja kätte ma neid põrgulisi ei saanud.

Hulkuvad koerad on paksu lume ajal metskitsele tõeliseks nuhtluseks, seetõttu paneksin kõigile koeraomanikele südamele, et jälgiksite, et teie parim sõber ja majavalvur ei pääseks metsa pahandust tegema. Paks lumi on metskitse jaoks raske, aga kui oleme piisavalt hoolivad, saavad nad kindlasti looduses edukalt hakkama. Vahest ongi parem lasta loomadel elada lihtsalt oma elu.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid