Sattusin mõni aeg tagasi peale ühele karikatuurile, mis mu taksiihalust veelgi suurendas ja sai ehk omal kombel ajendiks kutsikas majja tuua. Kogu lugupidamise juures James Bondi fännide vastu tundub sellel olev mäkrade hirm iga kell libedast ja ebausaldusväärsest naistemurdjast coolim.

James Bond ja dachshund

Ilse enesekindlus lõi küll pisut kõikuma, kui möödunud nädala lõpus uude korterisse kolisime: mis mõttes, alles immigreerusin Lätist Eestisse ja nüüd juba järgmine koht? Seega istus ta algatuseks mõtliku näoga mõnda aega kohvrite vahel, et oleks mingigi lõhna kaudu tuttav pidepunkt. Aga sangviinik ei lase end elumuutustest teadagi pikka aega häirida, vaid võtab neid põneva kogemusena, nii et nüüdseks on kõik nurgad läbi nuhutatud ja selgeks tehtud taksi-WC asukoht, mille vastu ta ei eksi. Diivaniküsimuses pole me aga kaugeltki ühel meelel: pisikesed käpad sinna hüppama veel ei ulatu, küll aga teevad meeleheitlikke katseid lihasjõuga end mööda jalgu üles vinnata. Seega tuli kompromissina appi tütre sõber, kes kinkis Ilsele ilusa pehme pastelsetes toonides pesa, et mugavusvajadus oleks rahuldatud.

Ilse pesas

Õuejalutuskäikude jaoks muutuvad ilmad üha taksivaenulikumaks, seega piirdume praegu värske õhu nuusutamisega terrassil, ent seegi on üsna ebamugav ettevõtmine. Vastasmaja terrassil elab samasuguseid katsumusi läbi teine lühikarvaline kutsikas, kelle tõust ma veel aru saanud pole, aga kes samamoodi ei vaata miinuskraadide kätte tassimisele ja seal käskluste õpetamisele just heakskiitva pilguga.

Taksi puhul on absoluutselt muljetavaldav tema vastuolulisus. Vist ükski teine koeratõug ei ole nii kassilikult mugav. Kui ikka on võimalik sooja teki alla kerra tõmmata, pole olemas rahumeelsemat looma. Viinerkoer võib seal tunde veeta. Oleme Ilsegi puhul juba paaril korral näinud ka klassikalist taksi poosi: selili, käpad püsti, kõrvad laiali. Igasugune mugavus unub aga otsemaid, kui nina haistab teise looma lõhna. Tekialusest laiskvorstist saab hetkega ennastsalgav murdja, kellele ilmastikutingimused ega muud ebamugavused mitte kuidagi korda ei lähe. Kord otsisime Tildet tundide kaupa Lahemaal taga, kuna ta oli sattunud põdra otsa, jalutuskäigust sai jaht ja heledat kiljumist oli kuulda kilomeetrite kaugusele. Kätte ei andnud ennast ei taks ega põder. Tilde polnud jahikoeraks kasvatatud, aga päris mitmel korral said instinktid temast võitu ja ta kadus mõne rebase kannul matka käigus tuhatnelja.

Kuna meil praegugi peres jahimeest pole, kasvab Ilsest lihtsalt pereliige, võibolla ka näitusekoer, ent vältimaks edasisi omavahelisi möödarääkimisi, olen temaga alustanud iseseisvat kuulekuskoolitust (kutsikakooli minekuks peavad meil enne kõik vaktsiinid tehtud saama). Minu suureks üllatuseks läksid "siia!" ja "istu!" väidetaval põikpeal väga kergelt, nüüd istub taks, ikka seesama mõtlik murekorts silmade vahel, maha ka ilma pirni- või õunatükita. Eks siis näha ole, kas ekstreemsemates olukordades on kuulmine ja taipamine valikulised või mitte. Kompensatsiooniks jahivõimaluste puudumise eest sai Ilse täna kingiks kuivatatud jänesekõrva, millega ta nüüdseks juba tund aega süvenenult on tegelenud.

Ilse aitab voodit kokku panna

Taksist teeb taksi kahtlemata ka komme ülevoolavalt lakkuda - mis ei pruugi igaühele muidugi meeldida. Mu Hispaanias elavatel sõpradel on karmikarvaline taks Luna, kõige helgema loomuga koer, keda iial näinud olen, samas armutu võitleja metssigade peletamisel. Lunal on harjumus keelega põhjalikult käia üle nina- ja silmaaugud, sellest ei väsi ta iial. Ka Tilde tajus alati ära, kui pereliikmetel kuskilt valutas ning lasi keelel üle selle piirkonna käia ka siis, kui nähtavat haava ega kriimustust polnudki. Võibolla on Ilsel, kes takside sellelaadset traditsiooni suurima rõõmuga elus hoiab, ees peadpööritav karjäär koroonadetektiivina?

Luna