Kus on hundi kodu? Eesti rahvusloom eelistab käia mööda harjunud radu
(10)
Hundi käitumine on talvisel perioodil üsna rutiinne ja ettenägelik. Olen märganud, et hundid teevad oma territooriumil talveperioodil üsna tavapäraseid ja kindlaid käike. Ilmselt teevad nad seda ka suvel, kuid suvisel ajal ollakse väikeste kutsikate tõttu siiski rohkem pesapiirkonnas. Kusjuures ajaliselt võib ka öelda, et ühest punktist teise jõudmine võtab neil aega umbes nädala, sõltuvalt, kus miskit süüa on leitud.
Hundi kodu paikneb 800-1000 ruutkilomeetril, kilomeetrites umbes 30 korda 30 kilomeetrit. Päris palju käiakse isegi sama rada ehk siis minnakse ja tullakse mööda samu lõike. Nii on hundid lumega eriti etteaimatavad.
Sama infot kasutatakse ka neid küttides. Kui näen ühes kohas märgistusjälgi või lihtsalt jälgi, siis tean juba ette, et sõites paar sihti edasi näen ma jälle tavapärases kohas nende samade huntide jälgi. Nii saab kogu huntide territooriumile ringi peale teha ja öelda, millises osas nad parasjagu on ja kuhu on teel.
Uued teed kohtades, kus neid enne ei olnud, teevad nüüd hundid veelgi nähtavamaks, kuna enne sinna autoga ei pääsenud. Lisaks jätavad nad just teede ristidele ohtrasti märgistusmärke. Nende käigud muutuvad ka vastavalt ilmastikuoludele, näiteks lumega. Kui sügavas lumes on energiakulukas käia, siis valib ka hunt tihti metsatee, kus lumi on lahti lükatud.
Suures plaanis jälgivad ka hundid maastikupiire ja muutusi. Mööda kraavi ja jõekaldaid meeldib neile ka käia, sealt võib ju teinekord jõekaldal maiustavat kobrast jahtida ning joogivesi on ka kohe lähedal. Samuti mõjutavad käimiskoridore suured maanteed. Eriti oluline on jätta loomadele sh ka huntidele ülekäigukohti. Olen nende jälgedes käies mõistnud, et nad otsivad just seda pudelikaela kohta, kus mõni maantee ületada. Kui pudelikaela kohas metsa-või võsariba ära raiuda, siis on nad kohe palju nähtavamad.
Kui kari peaks küttimise tõttu lagunema ning ohvriks sattuma juhtloomad, on jälle kogu plaan sassis. Peab alustama otsast, et hundi territooriumist aimu saada. Seepärast on juhtpaaride säilitamine eriti oluline. Siis säilib ka seiretegijatel ja uurijatel info. Vastasel juhul, mis pahatihti on valdav, peab kogu töö jälle uuesti tegema. Selleks võib kuluda mitu aastat, kui jälle aru saada, milline on huntide liikumine.
Võib küll öelda, et suures plaanis eelistavad ka nii-öelda uued hundid, kes territooriumi hõivavad, neid samu kohti, kuid täpsusastet me ikkagi ei tea. Ehk siis näiteks kui panna rajakaamera ühe sihi peale, aga tegelikult käivad nüüd hundid kõrval oleva sihi pealt, siis selle infoni jõuab päris suure vaeva ja tööga. Valdav osa hundiseiret peab ju tegema ilma lumeta. Kui aga ei tea ühe karja territooriumi piire, siis on raske ka hinnata, kui palju piirkonnas on pesakondi. Uurimises ja seiretöös on vaja järjepidevust. Ainult nii saab teha kaalukaid ja tõsiselt võetavamaid järeldusi.
