Isamaaline siga, ahvikari ja karu p... saatmine - inimeste loomadeks sõimamine pole võõras ka Eesti poliitikutele

Hiljuti avaldas maailma tuntuim loomakaitseorganisatsioon PETA sotsiaalmeedias, et inimeste omavahelised solvangud, mis kätkevad loomaliikide nimetusi, on loomade jaoks alandavad. Sama meelt on ka Eesti loomakaitsjad. Tuletame emakeelepäeva puhul meelde, milliste loomanimetustega on kolleege ja vastaseid sildistanud Eesti avaliku elu tegelased.

Arikkel ilmus esmakordselt 2021. aasta veebruaris

"Isamaaline siga, värdjas, lurjus ja kaabakas!" kostitas nüüdseks lahkunud rahvaliitlane Janno Reiljan sõimuga isamaaliitlasest kolleegi Helir-Valdor Seederit telesaates Foorum aastal 2006. Poliitikut pahandas toona erinevate valdkondade riiklik rahastamine. Saatejuht Andres Kuusk nentis, et Reiljani näol ongi tegemist käremeelse inimesega, kes väljendeid ei vali. Milline võiks tegelikult välja näha üks isamaaline siga, jäägu kõrvaltvaatajate otsustada, vast on see enne Eesti Vabariigi aastapäeva sobilik mõtteaine.

2017.aastal saatis toonane välisminister Sven Mikser EKREt esindava Riigikogu saadiku Henn Põlluaasa karu p...e ega avaldanud sealjuures kübekestki kahetsust: sõnasõda oli alguse saanud Põlluaasa avaldusest, et Mikser võiks ministriametist tagasi astuda, põhjuseks välisministeeriumi kodulehel avaldatud ühispöördumine, milles väljendatakse toetust Tallinnas toimunud Baltic Pride üritusele ja LGBTI kogukonna õiguste edendamisele üldiselt. Ka see, milliseid seiklusi kohanuks tulevane Riigikogu esimees karu tagumikus, kui ta soovitust täitnud oleks, jätab kujutlusvõimele ruumi. Natuke aitab ehk tausta avada "Vanamehe film", mille tegevustikust osa just karu sooletraktis aset leiabki.

Ka rahvuslastele endile pole loomateemalised metafoorid kauged: Uute Uudiste kaasautori Taavi Pärteli jaoks päädis poliitsituatsiooni kirjeldamiseks kasutatud väljend "ahvikari" 30-päevase Facebooki-keeluga. EKRE Sõprade Klubi grupis ei hoidnud rahvuslased end aga tagasi, ristides seksuaalkoolitaja Rita Holmi teiste tiitlite kõrval ka "kepinäljas lehmaks".

"Lõpetage kanakarja kambakas!" pahandas IRLi liige Urmas Reinsalu 2018. aastal, kui kaitses NO-teatri juhti, vägivalla süüdistuste alla sattunud Tiit Ojasood. Loomulikult pahandas selline väljaütlemine mitte niivõrd kanu kui naisõiguslasi. Zoosemiootik Aleksei Turovski selgitas aga Õhtulehele, et kanakarja kambakaks nimetatavat nähtust looduses tegelikult ei eksisteeri. Kanad ei ole tema sõnul isegi karjaloomad. "Siis võiks ju heeringate riigikogust ka rääkida," lisas ta.

Naisi ja kanasid samastas ka reformierakondlane ja toonane rahandusminister Jürgen Ligi, kes otse-eetris maksude teemalise debati käigus käratas keskerakondlasele Kadri Simsonile: "Ära kaaguta!" Saatejuhil tuli paluda osalejatel kirglikuks muutunud vaidluse juures säilitada elementaarset viisakust. Hiljem leidis Ligi, et tal on põhjust Kadri Simsoni ees siiski vabandada.

Eesti loomade eestkosteorganisatsioon Loomus leiab, et inimestel on erinevalt loomadest võimalus enda kaitseks sõna võtta.

"Kõiksugu kõnekäänud ja loomingulised väljendid rikastavad keelt ning me oleme nendega nii harjunud, et sageli isegi ei mõtle, mida need sõna haaval lahti võttes tegelikult tähendavad. Kuid sõnadel on väga tugev jõud ning isegi kui me ei mõtle halba, peegeldab meie sõnakasutus meie suhtumist loomadesse," ütleb Loomuse kommunikatsioonijuht Annaliisa Post. "Kui kasutame näiteks väljendeid "räpane nagu siga" või "nagu seapesa", siis seostame sigasid mustuse ja räpasusega ning süvendame seda levinud väärarusaama. Kui hakata aga täpsemalt uurima, selgub, et sead on tegelikult puhtust armastavad loomad."

Tema sõnul tasuks rohkem mõelda, mis tegelikult peitub loomadega seotud väljendite taga ning kuidas need loomi kujutavad. "Kui kuuled kedagi kasutamas solvangut, mis loomi halvas valguses näitab, siis võiks teda parandada ja harida sel teemal," leiab ta. "See teema on tegelikult palju laiem - ka inimloomade kohta on palju negatiivseid väljendeid liikvel. Näiteks võib vahel tekkida riigikogu tööd vaadates soov kasutada sõna "lasteaed", kuid see on ju tegelikult laste suhtes solvav."

Loomus nendib, et suur erinevus inimeste ja loomade kohta käibel olevate väljendite vahel on aga see, et inimesed saavad öelda, kui sõnakasutus neid häirib, liiga teeb või alandab. Loomadel seda võimalust pole, mistõttu peame ise oma keelekasutust jälgima ja mõtlema, mis sõnumit me teadlikult või tahtmatult oma sõnadega edasi anname. Kui vähendame solvavate väljendite kasutamist, vähendame ka loomadega seotud eelarvamusi ning aitame kaasa sellele, et loomi hakataks rohkem väärtustama.

"Kogu selle teema juures tuleb muidugi mõelda, miks me kedagi solvata tahame ja sellist solvavat kõnepruuki kasutame. Eriti praegusel sõbrakuul võiks rohkem mõelda sellele, kuidas üksteisest - nii teistest inimestest kui loomadest - rohkem hoolida ja head teha. Solvamise asemel saab oma mõtet väljendada ka viisakalt ja hoopis pakkuda abi, kuidas häiriv olukord paremaks muuta," võtab Post teema kokku.