Nii Thor kui Cassandra, mõlemad mu poja Jensi ja minia Kristeli koerad, on varjupaiga päritolu, seega pole nende sotsialiseerumine paratamatult alati sujunud takistusteta. Enne Jensi korduvalt omanikku vahetanud ja väärkoheldud Thor põdes pikka aega üksindusahastust, pelgas võõraid inimesi ning pahandas naabreid valjuhäälse ulgumisega, kui omapäi kodus aega pidi veetma.

Hispaaniast prügimäelt kutsikana leitud Cassandra osutus tema jaoks hingeõnnistuseks - kahekesi moodustavad nad tõeliselt dünaamilise duo. Jensil ja Kristelil läheb järjest harvemini vaja koju paigutatud koerakaamerat, mille abil loomi jälgiti ja rahustati, kui nad pererahvast tagasi ootasid. Loe Thori ja Cassandra lugu siit: https://lemmikloom.delfi.ee/artikkel/89302713/fotod-elu-labi-vaarkoheldud-koerte-silmade-soomes-puruks-pekstud-kapaga-thor-kohtus-eestis-hispaania-prugimaelt-leitud-pruudi-cassandraga?

Paraku on Cassandral siiani raskusi oma emotsioonide talitsemisega: need varieeruvad melanhoolsest omaette mõtisklemisest kuni ülevoolava erutusseisundini, mille käigus ta tänu suurepärasele vedrustustele suudab kõigi nelja käpaga ohjeldamatult hüpata ka pikema inimese kurgu alla ja sealjuures kõrvulukustavalt kiljuda. Kuna mõlemad koerad on lastetud, tekitas loomulikult küsimusi, kuidas nad kutsikalõhnase ja kohati eufoorilise taksi vastu võtavad. Kas noor daam ikka suudab vanapaariga kohtudes säilitada piisavalt aupaklikkust ja pieteeditunnet?

Et neil piisavalt tutvumiseks ruumi ja aega jaguks, üürisime Tartumaal üheks ööks turismitalu, mille kodulehel oli kirjas märge "lemmikloomad lubatud". Juba auto parkimise hetkeks saabus meid tervitama kohalik koer ja õhtu edenedes lisandus õuele veel teinegi, kes hoolikalt ja lakkamatult oma territooriumi jalatõstmisega tähistas.

Olen viimasel ajal ohtralt koerakirjandust lugenud ja selgeks saanud, et Ilse vanus (täna tähistab ta kolmekuist sünnipäeva) on suhtlemisõpetuse A ja O. Et temast ei kasvaks pelglikku või agressiivset koera, on talle vaja võimaldada rohkelt erinevaid kogemusi nii inimeste kui teiste koertega. Inimestega on meil hästi - tütre sõbrad on järjepanu kutsika katsikul käinud ja teda vahel jalutamagi viinud, seega pärast esimest kahtlevat ülenuusutamist läheb alati nagunii suuremaks müramiseks. Jens ja Kristel võiksid aga vabalt kandideerida Sajandi Loomasõbra tiitlile, seega polnud kuigi imekspandav, et vahepeal tukkumist vajanud kutsikas leidis selleks sobiliku koha Kristeli külje all või Jensi süles.

Kui Cassandra oma kohtumisärevusest üle sai, ei keelanud ta Ilsel kamina ees oma kõhu alla tuttu pugeda. Kolm nädalat emast eemal viibinud kutsikal oli see komme jätkuvalt meeles. Pealegi toonitas see kombinatsioon juba koerakirjandusest loetut: kutsikal kui karjaloomal on vaja eeskuju ning inimene pole selles rollis alati piisav. Cassandra heitis kõhuli lamama ja sama poosi võttis sisse ka Ilse. Cassandra pööras pead - ja Ilse kopeeris teda otsemaid. Üsna ruttu sai selgeks seegi, et kui teised koerad käivad rihma otsas, miks ei võiks seda teha ka Ilse?

Thoriga tutvuse sobitamine nii lihtsalt ei läinud - tegemist on siiski juba soliidses eas lastetu vanahärraga, seega meenutas tema suhtumine pigem Vanamehe Multikast pärit stseene, kus peakangelane tüütut lapselast Priidikut mõnda aega talub ja viimaks tema peale pahuralt uratab. Ilse on Priidikust siiski õnneks mõnevõrra taktitundelisem, seega ettevaatliku nuusutamisvooru sai ta Thori tukkudes ära korraldada. Sama võluvalt leebes "las nad siis olla pealegi" stiilis suhtus taks ka võõrastesse koertesse. Ega daamil ei sobigi härrade suhtes ülemäärast huvi ilmutada.

Otsustasime, et kui juba sotsialiseeruda, siis täiega. Seega tegi Ilse Tartus kaasa veel turutiiru (Jensi süles) ning külastas peatänaval asuvat pitsarestorani, kus kõrvallauas istus endine minister.

Seltskonnadebütant ei teinud meile kordagi häbi ja mõtiskles juhtunu üle vaikselt kogu tagasitee Tallinna. Suur kergendus on seegi, et koer autosõidust probleemi ei tee. Aastate eest dogi pidades kujunes suure looma ilastamine autos iga kord katsumuseks ja kulminatsiooniks õnnistas ta meid ühes kämpingus, samal ajal kui retseptsioonis end registreerisime, sellega, et ronis mööda autoistmeid, jättes temale omaselt maha raja hiigelhunnikuid, mis teeksid au ka igale lehmale. Taksijunnid ja dogikoogid ei võistle iial samas kategoorias!

Kuidas on lood noore daami garderoobiga? Tänan küsimast, tal on nüüd erkkollane, sooja pidav tualett, mida kaunistab tutiga kapuuts. Eile tegime sellega taksi hämminguks toas veidi kuiva trenni ning täna on kavas minna mereäärsele promenaadile seda demonstreerima.