"Ühel vägagi külmal talvehommikul läksin kella viie ajal koera sööginõud ära tooma. Kiiruga oleks kitsega kokku põrganud. Ta ei kartnud mind, ainult vaatas oma suurte silmadega. Võtsin siis telefoni toast ja tegin pildi," meenutab Kadi Kriisa, kelle jaoks metskitsest on nüüd saanud peaaegu koduloom. "Kui valgeks läks, siis kõndis ta hoovis ja sõi põõsaste võrseid. Õhtul läks jälle samasse kohta magama. Panime talle sinna põhku, tõime naabrite käest ilusat peenikest heina."

Inimest metskits tema sõnul ei karda, 11-aastasel lapsel lubas isegi pai teha, kuid jälgib pingsalt nende tegutsemist. "Arvasime, et äkki on ta haige, aga tuttavad jahimehed arvasid piltide põhjal et pole tal häda midagi." Ööbimise ajaks jõuab metskits alati koju tagasi - seal on tal kindel koht. "Kui vahepeal teda näinud pole, hakkame juba muretsema," tunnistab Kadi.

Kinnitamaks, et territoorium kuulub ka talle, andis metskits tappa pere taksikoerale Feodorile. Ülejäänud loomade - õuekoera ja kassidega on tema suhe rahulik. "Kits jooksis taksile peale ja trampis koera lumehange. Pärast seda on koer väga ettevaatlik. Vaatab ikka kahele poole, kui välja läheb. Aga ketikoeraga tuli kits koos küünist välja," jutustab Kadi.

Samas ei tunne kitseke liigikaaslaste vastu üldse huvi, kuigi ümberringi liigub metskitsekarjasid. "Meid ta ei sega, pahandust ei tee. Las olla!" arvab naine, kes ei oska veel praegu ennustada, mis saab siis, kui kevad saabub. "Meil pole selle vastu küll midagi, kui ta siia jääb. Mõistus ütleb, et kitsekese koht pole kodus, aga süda ütleb muud. Kui otsustab ära minna, siis las läheb. Tahab jääda - jäägu. Hoolitseme ta söögilaua eest ja oleme rõõmsad kõik," nendib ta.

Keskkonnaameti jahinduse ja vee-elustiku büroo peaspetsialist Jan Siimson kinnitab, et väga pikk ja lähedane sõprus inimese ja metslooma vahel pole siiski soovitav.

„Sellisel juhul, kus metsloom otsib inimese lähedust ning tal on vabadus ise tulla ja minna, on inimene õigesti talitanud. Inimesel ei tasu aga ise metsloomaga kontakti otsida ega teda toita – pikas plaanis on see nii inimese kui ka looma enda huvides. Kui metsloom harjub inimese lähedusega ja kaotab loomuomase inimpelglikkuse, teeb see talle karuteene," selgitab ta.