ARVAMUS | Vabrikute praaktoodangu hind: paberiteta piraatkutsikas kujuneb tihti tõukoerast kallimaks
(37)
Ausad krantsid sünnivad siia ilma enamasti juhuslikult, hooletusest või muul moel kogemata. Kurb, kuid vist paratamatu. Kõikvõimalikud "laadsed" on aga reeglina planeeritud ja vägagi teadlikult paaritatud kooslustest sündinud. Eesmärgiks alati müügitulu.
Kel soovi statistilist uuringut teha, näeb ruttu, et absoluutne enamus "laadsetest" on mõne populaarse tõu piraatkoopiad. Kas keegi on kohanud näiteks ahvpinšerilaadset? Küll aga jookseb ringi ja tekib üha juurde taksilaadseid või prantslaselaadseid. Põhjus lihtne - neile on turgu.
Laadsete „tootmises" kehtib üks põhiline tunnus - üks või kumbki vanematest EI OLE tõukoer. Kui mõlemad vanemad oleksid tõukoerad, siis iga vähegi mõtlev vabrikant registreeriks tõukoertena ka kutsikad ning võiks ja saaks küsida mitu korda suuremat hinda.
Tõukoera registreerimine maksab mõne tõu puhul peaaegu 100 korda vähem, kui on registreeritud kutsika keskmine turuhind. Majanduslikus mõttes on täielik rumalus kutsikad registreerimata jätta, kui just ... see lihtsalt võimalik ei ole.
Võimalik ei ole see kahel peamisel põhjusel -
1) kutsikate vanemad (või üks vanematest) ei ole tõukoer(ad) või
2) kutsikate vanematel (või ühel vanematest) on nii rasked terviseprobleemid, et sellisest paaritusest ei julgeta vähegi avalikult-ametlikult rääkidagi.
Kumbki variantidest ei ole „kaunis" ning tõotab kutsikaostjale väiksemaid või suuremaid (kindlasti negatiivseid) üllatusi.
Kuna "laadsete" kutsikate eest ei ole võimalik küsida ausa tõukoera hinda, siis on kasumi teenimiseks teine tee - hoida kokku kuludelt. Võite ise ette kujutada, mida see tähendab - võimalikult odav toit, ainult kõige hädapärasemad elutingimused, minimaalsed veterinaarprotseduurid jne.
Ja just see külg kutsikavabrikantide teemas on asi, mis loomakaitsjaid ja lihtsalt normaalseid loomasõpru kõige enam häirib.
Kutsikavabrikute olemasolu, tegevus ja õitseng püsib ühel sambal - see on turg. Ehk rumalate, harimatute, hoolimatute, vastutustundetute inimeste olemasolu, kes loodavad saada endale „soodsa tõukoera".
Reeglina maksavad nad algse „kokkuhoiu" aastate jooksul kümnekordselt veterinaaride taskusse või siis avastavad poole aasta pärast, et täpselt samasuguse, lubatud tõugu mittemeenutava krantsi oleksid nad saanud varjupaigast sisuliselt tasuta.
Jah, tõe huvides tuleb öelda, et on täiesti võimalik ka olukord, kus vabrikust saadud kutsikas kasvabki selliseks, nagu lubatud, ning on ka igati tugeva tervisega. See on tõesti võimalik. Nagu on võimalik ka loteriiga võitmine või kihutava rongi ette hüpates ellujäämine. Võimalik, aga mitte väga tõenäoline.
Igatahes on iga selliste tõulaadsete avalik otsimine sotsiaalmeedias muusika vabrikantide kõrvadele ning kinnitus, et ärile tasub hoogu anda. Seetõttu on ka mitmes Facebooki-grupis keelatud postitused stiilis "Otsin mopsi kutsikat, paberid pole olulised".
Vabrikute klientuur jaguneb laias laastus kaheks.
Üks seltskond on need samad, kes second hand poest ostetud käekotile Gucci sildi kleebivad ning siis sugulaste-sõprade ees eputavad. Nende jaoks ei ole ka koera puhul oluline mitte tervis, iseloom või muu objektiivne, vaid välimus, mis võimaldaks looma mõne uhke tõunimetusega ehtida. Eesmärk ikka sama - sugulaste-sõprade ees kelkimine.
Teine seltskond on need, kes mistahes põhjusel ei oma piisavalt infot ja lähevad seda teed puhtast rumalusest ning heauskselt. See on inimrühm, keda on võimalik päästa ja kaitsta ning just neile see jutuke mõeldud ongi.
Kokkuvõtteks. Kui keegi pakub sulle toredat taksi või mopsi või puudlit vingelt soodsa hinnaga, siis ära torma õnnejoovastuses tehingut tegema. Esmalt uuri (väga põhjalikult), MIKS ta nii odav on.
Tasuta lõunaid ei ole olemas - kuidagi, millegagi maksad sa selle igal juhul kinni. Halvemal juhul isegi mitmekordselt.
