"Tänaste reeglite järgi peab iga Eesti omavalitsus pidama lemmikloomade üle arvestust, ja selle tulemuseks on Eestis kasutusel sadakond erinevat lemmikloomade registrit. Mõned neist on suuremad, mõned spetsiifilised (näiteks ainult koerte jaoks), mõni on lihtsalt üks vihik vallavamaja valvuri käes või üks Exceli tabel mingis vallavalitsuse arvutis," kommenteerib eelnõu üks autoritest Andrei Korobeinik. "Selge see, et selline korraldus ratsionaalne ei ole: kui näiteks koer jookseb ära, siis võib ta vabalt omavalitsuse piiri ületada ja naabervald sinna ruudulisse vihikusse ei näe. Üleriigilise registri abil oleks kadunud lemmiklooma leida palju lihtsam."

Vajadusele taolise registri järele on korduvalt viidanud ka õiguskantsler. Loomaarst Tiina Toomet nimetab seda hädavajalikuks ja meenutab, et registri loomisest on kõneldud juba 20 aastat.

"Esimesed mikrokiibid jõudsid Eestisse 90ndate lõpus ja siis tekkis probleem, kuhu andmed sisestada. Tol ajal oli Kenneliidu register vaid paberkandjal ja koerad olid indentifitseeritud tätoveeringuga.Eesti Väikeloomaarstide Selts lõi 2002 aastal Lemmikloomaregistri (http://lemmikloomaregister.ee/), kuhu loomaarstid said kõiki mikrokiibitud loomi omaniku avalduse alusel kanda. Mitmed omavalitused, seal hulgas ka Tallinna linn hakkasid seda registrit kasutama ja loomi kiibiti ning registreeriti jõudsalt," meenutab ta.

Siis aga otsustas Tallinn, et tahab ikka eraldi oma registrit ja hakkas kasutama teist süsteemi (https://www.llr.ee/LLR-pealeht) ning sellegagi on liitunud suur hulk teisi omavalitsusi. Lisaks on nüüdseks elektrooniline ka Kennelliidu register.

Eesti Loomakaitse Seltsi juht Geit Karurahu rõhutab, et olulisim muudatus, mis üle-Eestilise registriga seondub, on see, et kadunud loom jõuab kergemini omaniku juurde tagasi. "Omavalitsuste seisukohast on hulkuvate loomadega tegelemine on kallis. Meie uuringud on näidanud, et KOV-idel kulub hulkuvate ja hüljatud loomadega tegelemiseks kokku rohkem kui miljon eurot aastas. Lisaks teevad suuri kulutusi veel erinevad loomakaitse organisatsioonid," selgitab ta.

Tema sõnul on Tallinna näitel võrreldes kiibistamise ja registreerimise kohustusele eelnenud ajaga Tallinna Keskkonnaameti kulutused koerte püüdmisele ja hoidmisele vähenenud rohkem kui 25 korda (2005. ja 2012. aasta kulude võrdlus). 2003. aastal, kui puudus kiibistamise ja registreerimise kohustus, jõudis koju tagasi 15 protsenti koertest ja 1 protsent kassidest. Eelmisel aastal jõudis koju tagasi 78 protsenti koertest ja protsenti kassidest.

Loomaomanike jaoks on kindlasti oluline omaniku tuvastamine registri abil ka siis, kui lemmikloom on varastatud või kui loom on hulkuma sattunud ja leidja ei soovi looma tagastada. Kiibi ja registri abil on võimalik tuvastada looma tegelik omanik, kui puudub looma ostu-müügileping või loovutusleping.

Kiibistamine võimaldab Karurahu hinnangul saada paremat ülevaadet lemmikloomade arvust ning nende liikuvusest. Omavalitsustes tekib territooriumil peetavate kasside ja koerte kohta asjakohane ülevaade. "Tekib võimalus tuvastada ebaseaduslikke ja looma heaoluga mitte arvestavaid lemmikloomakasvandusi. Lemmikloomaregister võimaldab tuvastada hulkuvate lemmikloomade probleemi olemasolu ja suurust konkreetses piirkonnas ning hinnata hulkuvate loomade probleemi lahendamiseks teostatud meetmete edukust. Lisaks loomakaitsjate jaoks muutub võimalikuks, lihtsamaks loomade hülgajate ja väärkohtlejate tuvastamine," loetleb ta.

Eestis on üle saja lemmikloomaregistri, millest vaid kolm on üleriigilised, muutes ülejäänute tõhususe küsitavaks. "Mitmed omavalitsused peavad oma sahtlites nii nimetatud vihikuregistreid exceli tabelitena või lausa päris ruuduliste vihikutena, kuhu registreeritakse lemmikute kiibinumbrid koos omaniku andmetega. Sellisest registrist on abi vaid siis, kui kodutee kaotanud loom leitakse üles samast piirkonnast. Lemmikloomad aga ei tunne piire ning omavalitsusest välja sattudes võidakse nad viia hoopis teise varjupaika, sest erinevatel omavalitsustel on lepingud erinevate varjupaikadega," räägib Karurahu.

Ta lisab, et kiibistatud ja registreeritud loomad jõuavad tihti koju juba enne varjupaika sattumist. "Juba loomale järele minnes saab varjupaiga töötaja looma omaniku tuvastada ja lemmiku omanikule üle anda. Samuti on ka mitmeid lugusid, kus on lemmiklooma omanik välja ilmunud alles siis, kui loom on juba uues kodus. Kuna lemmik ei ole olnud kiibistatud ega registreeritud ei ole varjupaik saanud omanikku tuvastada. Loom on kohustusliku 14 päeva varjupaigas oma vana omanikku oodanud, kuid too ei ole välja ilmunud ja peale seda on loom leidnud uue kodu," toob seltsi juht välja kaootiliste registrite kitsaskohad.

"Minu kui loomaarsti seisukoht on: väga hea oleks üks ühtne register, aga seni kui seda ei ole, võiks oma looma panna igaks juhuks mitmesse registrisse. Tallinna linna koerad ja kassid peavad olema vastavalt koerte- ja kasside pidamise eeskirjale kiibitud ning kantud Tallinna linna registrisse. Samas ei aita see register looma üles leida, kui ta peaks väljaspool Eestit kaduma minema," selgitab Toomet. Üle-Euroopalise registriga Europetnet (https://www.europetnet.com/), millega on tuvatstatavad lemmikloomad ka väljaspool Eestit, on liitunud Eesti väikeloomaarstide Seltsi Lemmikloomaregister," märgib Tiina Toomet.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid