Kurb statistika: kasside arv varjupaikades üha kasvab

Erinevates loomapäästega tegelevates organisatsioonides, mida on Eestis kolmekümne ringis, ootab igapäevaselt uut kodu hinnanguliselt rohkem kui 1000 kassi. Varjupaikade MTÜ kuues varjupaigas leiavad neist peavarju pooled.

Analüüsisime Varjupaikade MTÜ viie aasta (2016-2020) statistikat, mis puudutab kasside sattumist varjupaika.

2016. aasta alguses oli meil kuus varjupaika, sama aasta juulist alates juba seitse kuni 2020. aasta maikuuni. Sealt alates on meil jälle kuus varjupaika. Varjupaikade arv mõjutab sissetulevate kasside arvu. Seda arvestades saab öelda, et viie aasta jooksul ei ole varjupaika sattuvate kasside hulk vähenenud.

Hüppeliselt suurenes see 2016. aastal, kui asusime tegutsema Tallinnas. Järgnevatel aastatel, mil varjupaikade arv ei muutunud, varjupaika sattunud kasside hulk ikkagi tasapisi kasvas. 2020. aastal, kui varjupaikade arv muutus ühe võrra väiksemaks, ei toonud see kaasa märkimisväärset kasside arvu kahanemist. Siit saab järeldada ainult üht - olukord ei parane, vaid läheb aina hullemaks. Abivajajaid satub varjupaika aina rohkem ja rohkem ning üheks põhjuseks on kontrollimatu paljunemine. Varjupaika jõudnute arv võib tõusta veel selle tõttu, et inimesed märkavad ja hoolivad rohkem ning hädasolijatest antakse varjupaikadele rohkem teada.

Lisaks on suurenenud eraisikutelt varjupaika vastuvõetud kasside arv. Suures osas on need juhtumid seotud omaniku surmaga ja loom jääb pärijatel üle. Muud juhtumid on tulenenud elukorralduse muutustest või tervislikust seisundist. Iseenesest on see positiivne, et juhtumi korral otsib omanik abi, mitte ei hülga oma looma. Samuti näitab positiivset kasvutrendi eraisikutelt vastuvõetud kiibistatud kasside hulk. Kui 2017. aastal moodustas see neljandiku, siis 2020. aastal olid juba pea pooled omanikule kuulunud kassid varjupaika jõudes kiibistatud.

Kasside hulga aastaringne dünaamika näitab selgelt, kuidas kevadel, mil emastel kassidel on innaaeg, pannakse alus niinimetatud kassipojahooajale. Talviti varjupaika sattuvate kasside arv väheneb, kõige vaiksemad kuud on veebruar ja märts. Talv teeb tänavakassidele liiga, nad saavad hukka ja nii satub varjupaika vähem kasse.

Aprillis hakkab varjupaigaasukate arv jälle tõusma ning tuure koguma - põhjuseks nii kasside kui ka inimeste rohkem õues liikumine. Ilmade soojenedes kassid näitavad ennast rohkem ja inimesed märkavad neid rohkem. Suvega saabuvad tiined emakassid, kes varjupaigas pojad ilmale toovad ja siis hakatakse leidma ka hulgiti emata kassipoegi. Nii käib see hilissügiseni välja. Võrreldes varakevadega võib sügisel kasside arv varjupaigas kolmekordistuda.

Soojad talved on sügishooaega pikendanud ja 2020. aasta oktoobris võtsime vastu rekordarvu kasse. Ka steriliseerimiste/kastreerimiste arv, mis suvekuudel langeb, saavutab haripunkti vastu talve, mil suvel vastuvõetud kassipojad on saanud nii vanaks, et neid võib opereerida.

Kui jaotame aasta pooleks, siis aasta esimeses pooles satub varjupaika 40 protsenti kasside üldarvust ja raskus langeb aasta teise poolde, mil võtame vastu 60% kassidest. Üldse moodustavad kassid üle 80 protsenti meie varjupaikades viibivatest lemmikloomadest.

2020. aastal otsisime uue kodu 1570 kassile, kellest enamus olid meie poolt steriliseeritud või kastreeritud. Opereerimata lähevad uutesse kodudesse alla 5-kuused kassipojad ja uuele omanikule jääb lepinguline kohustus kassipoeg steriliseerida/kastreerida kuue kuu jooksul.

Positiivsena saab välja tuua, et tasapisi suureneb varjupaika tänavalt jõudnud kiibistatud kasside hulk. Kui 2016. aastal moodustasid need kassid 3 protsenti vastuvõetutest, siis 2020. aastal 6 protsenti. Toimub küll kasv, kuid kiibistatute protsent on ikka väga väike.

Kasside kiibistamise osas tuleb suuresti muuta inimeste suhtumist oma neljajalgsesse karvasesse pereliikmesse. Kiip aitab tänavale sattunud kassi identifitseerida ja oma perega kiiresti taas kokku viia.

Selleks, et hoida populatsiooni arvukus kontrolli all, tuleb vähemalt 70 protsenti isenditest steriliseerida/kastreerida. Ei ole mingit õigustust ega paikapidavaid vastuväiteid, et jätta oma lemmikloom lõikamata ja pidevalt saada uusi pesakondi. Neid kassipoegi ei ole mitte kellelegi vaja - seda näitab varjupaigaasukate arvukus. Iga kodus sündinud kassipoeg võtab ära potentsiaalse kodu võimaluse ühelt varjupaigakassilt ja seega parema elu võimaluse ühelt tänavakassilt. Nii kaua, kui tänaval elab kasvõi üksainus kass, kes on koduta, on see meie kõikide vastutus.

Varjupaikade MTÜ varjupaikadest uude koju minevad kassid on kiibistatud, vaktsineeritud, tehtud on parasiiditõrjed ja vanemad kui 5-kuused on vastavalt soole steriliseeritud või kastreeritud.

Võta kass varjupaigast või steriliseeri/kastreeri oma kodukass! Sedasi päästad 100 kassi, kes jäävad tänavatele sündimata.