Igal juhul viis elutee meid taksiga kaheks nädalaks lahku, kuigi ülejäänud kari (Tom, Agnetha, Ralph) jäi tema ümber samaks ning tagas talle turvalise äraolemise. Nii et mind tabas tagasi jõudes klassikaline "issand, kui suureks sa oled kasvanud!"-efekt, mis tavaliselt seostub tuttavate, aga mitte omade lastega.

Ilse oli selle ajaga välja vahetanud kogu oma naeratuse, nii et Agnetha leidis aeg-ajalt oma voodist välja langenud kikusid, mida Ilse sinna ilmselt hambahaldja-lootuses poetanud oli. Lisaks on ta vahepeal omandanud käpa andmise oskuse. Tom ei lakkagi kiitmast, kui aruka koeraga on tegu ja kuidas ta kõike juba esimesest korrast õpib.

Kuni mina Hispaanias tütre ja sõbra juures elu nautisin, ei jäänud ka Ilse sotsiaalsesse isolatsiooni, vaid leidis omale sõprade koera näol vanema ja kogenuma sõbranna Pämmi. Kuna Pämmi kireks on terve elu olnud susside tassimine, taipas Ilse otsemaid, et sellega on võimalik populaarsust võita ning nii nad kahekesi kõndisid, sussid hambus. Ka jalutuskäigul järgis ta kõiges eakama kolleegi eeskuju. Videosilla ja fotode vahendusel olin Ilsega kontaktis alailma.

Ja ega ma tal meelest läinudki: kui neljapäeva öösel vastu reedet tagasi jõudsin, läks lahti hirmus tants ja trall. Taks hüppas ja taks kargas, oleks kuskilt trumm võtta olnud, oleks ta küllap sedagi löönud. Kõik tuli põhjalikult üle nuusutada, sest võõra(maise)id lõhnu oli niivõrd palju. Veel enne, kui kohvri lahti pakkida jõudsin, leidsin sealt taksi istumas ja tõenäoliselt puslet kokku panemas, kus ma siis nüüd õigupoolest käia võisin.

Mõned uued riided oli ta igaks juhuks juba välja tõstnud, nuhutas neid ja mõtiskles. Võib ka olla, et kohver oma lõhnadega meenutas talle vana armsat kodumaad Lätit - tulin ju tagasi vahemaandumisega Riias.

Igal juhul ei kavatse koer mind nüüd enam silmist lasta. Eks ta kippus ennegi kleepekas olema ja kogu aeg külje alla pugema, aga nüüd on temast saanud tõeline sületaks, seda enam, et vahepeal on ta omandanud ka toolile ja diivanile hüppamise oskuse. Omanikuõigusega lükkab ta eest kõik segavad tegurid (arvutiekraanile võivad sealjuures jääda dešifreerimatud tähekombinatsioonid), trügib sülle ja vaatab üksisilmi lihtsalt otsa.

Töö tegemine on selle juures muidugi raskendatud, nii pean endale uuesti meenutama, et sõna "ei!" ei lausuta õrna ja heleda häälega, otsekui vabandades, vaid et jumal teab kust tuleb enesele leiutada siiski mingigi autoriteet. Ülejäänud kari on vahepeal tulnud geniaalsele mõttele paigutada Ilse pesa aknalauale, kuhu hea õnne korral paistab päeval päike ja kus on ideaalsed võimalused naabrivalvega tegelemiseks. See pisut päästab.

Kompenseerimaks eemaolekut viisime Ilse nädalavahetusel pikale jalutuskäigule Vääna-Jõesuu metsa, et ta saaks ka vabalt joosta. Eks see veidi ärevaks teeb, kui on võimalus, et jahiinstinkt prevalveerib lähedusevajaduse üle, eelmise taksiga oli meil neid kogemusi mitmeid, aga vähemalt esialgu ei tekitanud Ilses suuremat uudishimu ei metsateele jäänud karvatuust ega värske hobusesõnnik.

Olen pikalt oodanud neid aegu, mil saab hakata koeraga matkamas ja telkimas käima, tehtagu nüüd nii, et see aeg varsti käes oleks!

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid