Seljaprobleemid on taksidele paraku eos sisse kodeeritud, mistõttu on neil esimese poole aasta jooksul keelatud trepist käia, neid tuleb kasvatada nii, et nad peremehe või külaliste tulles suurest rõõmust pöördega imehüppeid ei teeks ning ka kaelarihmaga võivad nad oma selgroole enesekontrolli kaotamisel viga teha. Eks neid tagaratastega takse ole aeg-ajalt nähtud küll.

Ilse oma trakside vastu ei protesteeri. Kui ta näeb neid nagist võetavat, siis algabki see hüppamise ja niuksumise voor, mida on targem vältida. Mäletan, et eelmiste koertega oli rihmas käimisel mingi konsensuse saavutamine väga keeruline. Ilmselt me ka ei harjutanud neid õigesti, aga tirimise probleem jäigi korduma (eriti hull oli see dogi puhul, kellel jõudu mitu korda rohkem kui mul).

Ilse puhul tuleb arvatavasti appi see, et ta on introvert. Just, olen jälile saanud, et ta on introvert, sest uued inimesed, loomad ja olukorrad muudavad ta ettevaatlikuks. Ta ei ole arg, aga eelistab situatsiooni algatuseks pigem eemalt jälgida ja mitte pärdiku kombel joviaalselt peale karata.

Niisiis hakkas ta rihma otsas kohe truult kõrval käima (esialgu on meil jäik rihm, mitte flexi), mingit sikutamist pole olnud ja kui alguses pisikesed käpad pikemast vahemaast ära väsima kippusid, siis hakkas ta märku andma, et on süllevõtuaeg.

Meie tavapärane trajektoor on Rocca al Mare mereäärsel promenaadil ning siinse oja ääres on end sisse seadnud ka pardid. Jahikoer ja pardid ei ole reeglina kuigi hea kombo (meie eelmine taks Tilde, kes ujumist ei sallinud, sooritas oma elu ainsa vettehüppe siiski paadisõidul, sest jahikirg sai vee peal parte nähes temast võitu), aga Ilse läheb ujedalt partide juurde, nuusutab neid pieteeditundeliselt ning linnud ei võta vaevaks tema eest plagamagi panna. Pikapeale tundub neile ilmselt, et see on juba tuttav taks. Vesi ei näi ülearu meele järele olevat ka Ilsele: pärast jalutuskäiku on porikoera kõhualuse ja käppade pesemine üsna vaevaline ettevõtmine.

Kuna samal promenaadil kohtab sageli rulluisutajaid, jooksjaid ja jalgrattureid, siis teinekord võib juhtuda, et taks tõmbab nende eeskujul tempo üles, aga siiani ei ole ta üritanudki kellegi peale viskuda, veel vähem haukuda. Jah, selle haukumise asjaga, õigemini selle puudumisega, on meil (sülitan praegu kolm korda üle õla) tõesti väga vedanud. Taksid kipuvad olema lärmakad ja hoolega kõigel silma peal hoidma, aga meie introvert, kui on end aknale sisse seadnud ja ümberkaudsed lapsed akna taha hõikuma tulevad: "oi, näe, kutsa, taksikoer!", ohkab sügavalt ja läheb lihtsalt aknale paigutatud pesast minema.

Muide, hõikumisest rääkides: taksikutsikas on tõeline pick up line! Ma ei suuda kokku lugeda vastutulijaid, kes vaimustusest kiljuma kukuvad, olgu siis eesti või vene keeles: "Näe, taksikoer! Taksa!" Ja siis see äraseletatud pilk silmis, mis seob taksiomanikke: mul on samasugune. Päris sageli tullakse seda ka ütlema.

Kui Tom möödunud nädalal 10 minutit enne poe sulgemist avastas, et kohv on otsas, võttis ta üksiti Ilse kaasa, et olgu siis kaks-ühes-pakett: õhtune jalutuskäik ja kiire poespurt (Ilse on Rocca al Mare Prisma püsiklient ja keegi ei pane tema ilmumist pahaks). Poeuksele jõudes küsis Tom vabandavalt, kas jõuab kiirelt oma kohvipaki ära võtta ja teenindaja naeratas mõistvalt: "Kui taks kaasas on, siis ikka jõuab!"

Nädalavahetusel saab Ilse ikka traksidest vabaks ka - siis viime ta võimalikult inimtühja metsa (karantiiniajal on neid muidugi raske leida, inimestel pole ju muud teha, kui vabas õhus liikuda) ja laseme tal end tühjaks joosta. Kui nüüd vaid õnnestuks talle selgeks õpetada kaks asja: jalutuskäigud on suuresti selleks, et teha õues ära oma hädad ja et uuesti rihma otsa panek ei ole tegelikult osa tagaajamismängust. Aga usun, et sellele on oma lahendus: järgmisest nädalast hakkab Ilse osalema kutsikakooli loengutes. Kindlasti saame mõlemad targemaks!